Tervislik sojataim kasvab ka Eesti põldudel

Soja on iidne kultuurtaim, mis pärineb Kirde-Hiinast Mandžuuriast, kust see levis edasi Jaapanisse, Lõuna-Hiinasse, Koreasse, Indiasse ja Venemaa Kaug-Ida piirkondadesse. Algselt kasvatati seda soojas kliimas, nüüdseks on kasvatus levinud ka mõõduka soojusega aladele. 200-300 aastat tagasi hakati sojat kasvatama ka Georgias, Ukrainas, Kubanimaal ja Põhja-Kaukaasias. Sealt edasi levis see traditsioon ka Lääne-Euroopasse ja Ameerikasse.

Aastal 2009 kasvatati maailmas sojat FAO andmetel 99,5 milj ha ja toodeti kokku 223 miljonit tonni sojaube. (Euroopas vastavalt 1,96 milj ha ja 3,4 miljonit tonni.)

Sojast valmistatakse sadu erinevaid roogasid ja kasutades erinevaid maitseaineid jäljendatakse kõikide looma- ja linnuliha liikide

maitseomadusi. Aasia köögis valmistatakse sojast juba sadu aastaid juustu, piima, vorsti, sinki jne.

Sojauba on kõige valgurikkam kaunvili, sisaldades kuni 45% taimset valku, millest inimorganism omastab 91-96%. Sojavalk on kergesti seeditav, heade raviomadustega tänu temas leiduvatele hargnevate ahelatega aminohapetele. Sojavalk sisaldab kõiki asendamatuid aminohappeid, mida organism ise ei suuda toota, aitab langetada kolesterooli, ravida ateroskleroosi jne.

Sojauba on ka üks paremaid taimse õli allikaid. Erinevate sortide õlisisaldus on 14-24%.

Sojaõli on kõrge bioloogilise aktiivsusega,  inimene omastab sellest kuni 98%. Sojaõlis on vähe küllastunud rasvhappeid ja rohkelt (85%) küllastumata rasvhappeid. Looduslikult heas vahekorras olevad Omega-3 ja Omega-6 rasvhapped tugevdavad organismi vastupanuvõimet ning aitavad vältida kõrget vererõhku ja veresoonte lupjumist.

Sojas leidub külluslikult  ka letsitiini (2-3,5%) ja kiudaineid (5-9%). Mineraalainetest leidub sojaoas märkimisväärsel hulgal kaaliumi-, kaltsiumi-, magneesiumi- ja fosforiühendeid, vitamiinidest nii rasvlahustuvaid kui vees lahustuvaid vitamiine.

Sojatoodete kaltsium on vajalik lastele tervete ja hammaste arenguks ning vanemaealistele osteoporoosi raviks.

Dietoloogide arvates kujuneb soja XXI sajandi peamiseks tervisliku toidu allikaks. Kuna soja puhul ei saa rääkida erilisest maitsest, lõhnast ega välisest atraktiivsusest, saab sojatoodete kasulikkust tutvustada eelkõige tervendavate omaduste kaudu. Soja pole mingi müstiline imerohi, vaid tervislik lisa toidulauale ning igaüks võib ise otsustada selle tarbimise üle.

Sojatoodete kasulikkus on ilmselge ja silmnähtav, kuid süüa tuleb sojat mõõdukalt, sest juba meie esivanemad ütlesid: „Kõik mõõdukas on tervislik”. 25 g sojavalku päevas on piisav kogus organismi varustamisel õiget tüüpi valkudega.

Viimastel aastatel on soja kasvatamine levinud ka Eesti hobipõllupidajate seas. Soja on soojanõudlik lühipäevataim, kuid on loodud ja luuakse uusi sorte, mis valmivad ka pikema päeva ja mõõdukama soojusega aladel.

Jõgeva Sordikasvanduses katsetati sojaoa kasvatamist aastatel 1937. kuni 1941., kuid sobivate sortide puudumisel ja halbade ilmastikuolude tõttu neil aastail otsustati katsed lõpetada. Alates 2005.a. on taasalustatud katseid sojaoaga Jõgeva SAI-s, eesmärgiks luua kodumaine sort ning täiustada agrotehnika alaseid soovitusi. Senised tulemused on paljulubavad, keskmine

seemnesaak katses on olnud 2 t/ha. Keemiliselt koostiselt ei jää Eestis kasvatatud sojaoad alla parimatele välismaa ubadele: toorproteiini keskmiselt 40%, toorõli 20%. Vähetähtis ei ole ka fakt, et katsetes kasutatakse ainult GMO vaba materjali.

Soja sordiaretus toimub Sojaliidu ja selle liikmeskonna initsiatiivil. Tegevuse eesmärgiks on saada Eestis kasvav ökoloogiliselt puhas GMO-vaba (geneetiliselt muundamata) sobiva kasvuaja pikkuse ning suure saagikusega sojaoa sort, mis pakuks toorainet toiduainete- ja loomasööda tootmisele ning töötada välja sojaoa Eestis viljelemise agrotehnika.

Soovitused algajale sojakasvatajale:

1. Soja kasvatamiseks vali neutraalse mullareaktsiooniga lõunakallakuga põld, mis kevadel varem soojeneb,

2. Põld peaks olema suhteliselt umbrohupuhas, sest umbrohtu tuleb tõrjuda mehaaniliselt, kuna veel pole leitud efektiivselt mõjuvaid herbitsiide,

3. Külva esimesest külvivõimalusest nädal hiljem, sest siis saad veel kord tärkavad umbrohud hävitada,

4. Võimalusel inokuleeri seeme bakterpreparaadiga (juuremügarate moodustamiseks sojale vajalikku Rhizobium bakterit Eesti mullad ei sisalda), see võte suurendab saaki kirjanduse andmetel kuni 25%,

5. Väetiseks vali vähese lämmastikuga PK-väetis,

6. Külviviis laiarealine (45-50 cm), tihedus reas 15-20 idanevat seemet jooksvale meetrile, st 30-40 seemet m2-le ehk 6-8 g/ m2-le ehk 60-80 kg/ha olenevalt sordist.

Edasi pole muud, kui tõrju maltsa ja oota saagi valmimist, sest oma tugeva juurestikuga saab soja kõik kasvuks vajaliku mullast kätte.

Vaata lähemalt: www.soja.ee