Hannes Hermaküla: vaikimine kuld ja rääkimine hõbe? Mitte alati!
Kohtusin hiljuti ühe teenindajaga, kes rääkis nii palju, et ma ei jõudnud enam kuulata. Sain küll vastuse oma küsimusele, aga sealt edasi sain ka vastuse sajale küsimusele, mida ma ei küsinud. See inimene rääkis liiga palju. Samas olen kokku puutunud mõne teenindajaga, kellelt tuleb infot lausa välja kangutada ja kes ilmselgelt sobiks paremini majakavahiks Mohni saarel kui klienditeenindajaks. Olen kokku puutunud ka mõne paariga, kus naine üritab kõigest jõust meest rääkima saada, mispeale mees tõmbub üha rohkem oma koopasse.
Rääkimine polegi nii lihtne. Kui aga end mõnda aega niimoodi edukalt pingutada, siis võib juhtuda, et teine pool hakkab tasapisi rääkima. Pistab nagu ehmatusest üle saanud tigu pea oma kojast välja ja ütleb midagi ilusat. Kui väikese lapsega ei räägita, siis ta ei õpigi rääkima.
Kui kaasad omavahel ei räägi, ei õpigi nad rääkima või unustavad selle oskuse nagu Robinson üksikul saarel. Majanduslikud küsimused saavad küll lahendatud, aga tunnetest, ootustest, lootustest ja igatsustest ei osata rääkida. Ja suhe hakkabki lonkama.
Kunagi suhte alguses nagu natuke veel isegi osati rääkida, aga aastatega hakkas jutulõng tasapisi lõppema, kuni “Kirgede tormi” ja “Õnne 13” tegelased võtsid paari omavahelise suhtlemise enda kanda.
Just nimelt ei osata rääkida, sest rääkimiseks on vaja kuulajat, oskust end arusaadavalt väljendada, ja tagatipuks tuleb olla veel kindel, et info räägitavale ka kohale jõuab. Imelikul kombel on kaasade omavahelises suhtlemises vahel justkui trobikond nähtamatuid inimesi, kes telefonimängu mängivad.
Mees ütleb: “Kas sa tahaksid minuga koos kepikõndi tegema hakata?”, viimane telefonivoor aga sosistab naise kõrva: “Sa ei meeldi talle enam, sa oled liiga paks, ta ei julge sinuga teatrisse minna, ainult metsa.”
Mõnda teemat kuulates oleme eriti hellad ja reageerime üle. Mõnda teemat on aga kohutavalt raske üle huulte saada.
Need on nn varjatud läbi rääkimata teemad, mis meid alateadlikult pinges hoiavad. Mõnel on selleks teemaks raha, mõnel austus, mõnel seks, mõnel kas või puhkuse planeerimine. Võib-olla on jõutud selle teema arutamisega järjepidevalt ummikusse või siis on üks pool saanud pidevalt haiget ja kardab seda nagu koer tolmuimejat.
PREP koolitusel tutvustame paaridele kõneleja kuulaja tehnikat — alternatiivset suhtlemismeetodit, mis võib aidata paaridel suhtlemistõketest üle saada. Ääretult tore on kuulda inimestelt tagasisidet, et kaasa hakkas rääkima või et lõpuks sai teine pool öelda seda, mis südamel ja riid jäigi tulemata. Kui vahel on mingil teemal rääkimine, kas või näiteks puhkuse planeerimine, ühe osapoole endast lõpuks täiesti välja ajanud, siis seda tehnikat kasutades suudetakse tasapisi seegi teema lõpuks lahti rääkida.
Öeldakse, et mehed on need, kes räägivad vähem. Meie sõnavaragi pidi olema pisem ja oma tundeid ei pidavat me oskama nii hästi väljendada kui naised. Aga me ikkagi räägime. Ja tahame samuti oma kaasa käest kuulda, et ta meid armastab.
“Viiuldaja katusel” peategelane — piimamees Tevye — küsis oma naise Golde käest pärast kuut tütart ja paarikümmet abieluaastat, kas ta armastab teda. Goldele tundus see küsimus hetkeolukorras natukene kohatu olevat, aga Tevye ei jätnud jonni ja saigi lõpuks vastuse, et küllap see ikka armastus on, mida Golde tema vastu tunneb. Meile, kes me elame lääne kultuuris, võib selle küsimuse ajastatus veidi veider tunduda: kas ei peaks seda välja uurima kahe inimese suhte alguses? Aga parem hilja kui mitte kunagi!
