Seati müüsin maha osta.ee portaali kaudu ja ostjaks osutus kasutud autode edasimüüja pealinnast. Tuli kenasti treileriga kohale ja ladus 800 eurikut mulle sulas peo peale. Tuttav rekkamees kinnitas nädal hiljem, et mu vana masin liigub Tallinna vahel rõõmsalt ringi. Iseasi, kui rõõmus on tihend rooli ja istme vahel, sest erinevad elektrigeeniused viie aasta vältel masina kotermannile jälile ei saanud.
Viimaseks valikuks sai must ja soliidse muljega Chevroleti sedaan. Kõrge nagu kuningatool võrreldes vastu maad veerenud sportliku Seatiga.

Arenemisvõimelise inimesena lasin sõiduki kenasti tuttava juures ülevaatuspunktis üle vaadata. Olulisi vigu ei tuvastatud ja 3200 euroga võisime omanikuvahetuse registreerida. Ja siis see algas! Polnud jõudnud sadat kilomeetritki läbida, kui mootori veatuli plinkima asus. Omanik soovitas rohkem gaasi anda, et siis kaob ära. Ei kadunud.
Remondis selgus selline huvitav mõiste, et küünlad peksavad üle. Sai siis need üle peksvad küünad vahetatud ja mõnd aega rahu majas. Siis hakkas piduripedaal peale vajutamisel puperdama nagu rakenduks ABS pidevalt. Aasta aega käisin oma kalli remondimehe juures vahetamas piduriklotse, kettaid ja kõike, mis piduritega veel seotud saaks olla.
Mure ei kadunud. Kuni viskas närvi nii mustaks, et sõitsin margiesindusse kohale. Viis minutit hiljem tuli töödejuhataja ning teatas, et pooltelje ots vajab vahetust ning see on Chevyde tüüpviga. Kaks ja pool sada eurot lendas pangakontolt, aga vähemalt sain toimiva piduri!