Mees kurdab: mu naine ei ole hea ema, kuidas teda õigele rajale suunata?
Olen oma naise ja tema lapsega (eelmisest suhtest) koos elanud ligi kaks aastat.
Hästi palju on asju mida uue suhte alguse ei märka. Kui nüüd on tõeliselt häirivaks saanud mingi detail meie pereelus. Nimelt, lapse ema ei oska, taha, suuda olla ema. Tal lihtsalt puudub arusaam, tahtmine emaks olemisest.
Julge avaldus või mis? Eriti mehe poolt kellel endal lapsi ei ole.
Olen alati arvanud, et saades lapsevanemaks, saab lapsest justkui uus hobi, eesmärk, siht.
See ei tähenda, et oma elu unustatakse, kuid lapse heaolu, õnnetunne ja areng, peaks olema väga prioriteetsel kohal. Minu naisel aga puudub see loomulik sisemine tunne. Tema jaoks on prioriteet nr. 1 enda mugavus, nr. 2 meie suhe, nr. 3 laps.
Mingis mõttes peaksin olema imeõnnelik, et mind paigutatakse suhtes lapsest ette poole, kuid minus tekitab see trotsi.
Kõik mis lapsega seondub, on tema jaoks justkui kohustus. See lihtsalt tuleb ära teha. Lapsega peab tegelema, mitte ma tahan lapsega tegeleda. Last peab õpetama, mitte ma tahan teda arendada ja näha tulemust ja selle üle rõõmu tunda. Kohustus, kohustus, kohustus.
Ma ei ütle, et ta ei armasta oma last. Armastab ja hoolib. Aga see on pealtäha nii tühi ja eesmärgitu.
Hea näide — kui mina lapsega õues ei käiks, siis ta ilmselt istukski päevad läbi toas. Sest ema jaoks on see lihtsalt liiga tüütu kohustus.
Kasvatamine — lihtsam on lapsele järele anda, et ei peaks kisa kuulama. Selle asemel, et kaks korda kisa kuulata ja oma sõna maksma panna, ning edaspidi normaalset elu elada.
Kui ma kord kuus sõbraga tahan kohtuda, on esimene küsimus “Ei tea mis mina siis teen, pean lapsega kodus istuma?” Jah, ta on sinu laps! Tehke koos midagi lahedat, arendavat — tunne tast rõõmu! Kui paari tunni pärast koduuksest sisse astun, mängib laps tavaliselt oma toas ja ema tegeleb oma asjadega.
Ta ei ole laisk ja lohakas — ta on kõige muu osas väga tubli. Ta koristab ja teeb süüa ja hoolitseb enda eest. Armastab ja hoiab mind väga. Sama teen ka mina. Ehk ta ei istu üksi hunniku kohustuste otsas päevad läbi. Käime mõlemad tööl, teeme kordamööda süüa, koristame koos jne.
Kui ma ise lapsega midagi koos teen, on see fun ja see tekitab mus meeletult hea tunde.
Iga kord kui ema peab mingil põhjusel kuhugi ära minema, on meil kahekesi ülitoredad päevad.
Selle tulemusena olengi ma lapse jaoks nr. 1 inimene siin maailmas. Minu sõna maksab ja mind kuulatakse (seda mitte hirmu, vaid austuse pärast). Aga minus on tekkinud mingi sisemine raske tunne. Et kui ema ei taha, suuda, viitsi, saa, siis miks mina pean. Lisaks minu saavutustele kasvatuse osas, tõmmatakse igapäevaselt vett peale. Lisaks ta ei tunne rõõmu ka selle üle, et meil nii hea side on. Pigem on mul tunne, et ta arvab, et see peakski minu kohus olema.
Ma tahan ka oma last, aga ma ausalt öeldes kardan! Kardan, et minu lapse ema ei tohiks mingil juhul selline olla. Minu väikeses peas peaksid lapsevanemad oma lastest rõõmu tundma, mitte kohustust nägema. See ei ole ju töö, vaid sinu enda lihane laps, kelle ellu sa panustad, et tast kasvaks andekas, tark ja hea inimene.
Kahjuks on mul viimasel ajal juba väikest viisi loobumismõtted, kuna ei näe et asjad natukenegi paremuse poole liiguvad. Tundub, et meie pere elab igasmõttes päev korraga — eesmärgitult.
Küsimuseks ongi, miks see nii on? Kuidas teda suunata?
