Mees maale kolimisest: veri vemmeldas rohkema liikluse ja inimsagina järele — ma ei taha olla maakas, siin pole ju mingit elu!
Esimesed kuud möödusid närviliselt. No, kaua sa seda rahustavalt kohisevat jõekest oma üüratutest rõduakendest ikka passid. Veri vemmeldas rohkema liikluse ja kõrvu kohisema paneva inimsagina järele. Parajasti olid pooleli igikestvad kaaslaseotsingud ja eks seegi andis lisapõhjuse oma maakodust taaskord ülikoolilinna sildi alt sissesõiduks. Rekordiks jäi kolm juttiveedetud nädalat kolme tuhande elanikuga suvituslinnas ja siis tõmbus silme ees ikka väga mustaks. Ma ei taha olla maakas ja siin pole ju mingit elu!
See hinges pakitsev rahutus sunnib teisigi peale minu elukohta vahetama, kaugele reisile minema, uut ametit proovima. Kõige nukram seal juures on fakt, et alati tuleb see rahutu mina ju kaasa. Ta ei jää maha vanasse elukohta, igavaks muutunud koju või ammendunud ametipostile. Mõnel juhul tõesti uus keskkond ja võimalused avavad inimese ja ta saab end tõeliselt realiseerida. Kas ta ka lõpuni uus inimene on?
Maaeluga leppimine tuli pärast poolt aastat hoolsat harjutamist ja uute rutiinide tekitamist. Tartus pesitsedes nägin aknast naabermaja räsitud fassaadi ja käisin palju kinos. Odavpoest sai odavat veini ja sõprade pool tegime filmiõhtuid. Toimis selline mugav olesklemine ja kindel teadmine, mida õhtu toob. Uues kohas polnud naabermaja kooruva värviga rõdusid, polnud toimivat kinogi. Sõpru sai alguses isegi otsitud, aga siis tuli käegalöömine. Ka filmiõhtuid sai veeta vaid iseenda seltsis. Päeva kirkamaks hetkeks oli see veerandtund, mil valisin poest piima ja seda õiget keeduvorsti. Kas saab minna veel hullemaks, küsisin endalt.
Lõpuks võtsin end keset haletsusemerd kokku ja hiivasin riismed uuesti paadile. Lõpetasin keskendumise sellele, mida mul siin enam pole ja tegin peas nimekirja olemasolevatest asjadest. Minu õnneks sai neid palju ja juba järgmisel päeval hiilisin vargsi kodulähedasse vägagi olemasolevasse metsa. Lisaks brošüüris lubatud puudele pakkus mets heas korras matkarada ja nelja koheva peatutiga rähni. Tutvusin pidulikult kõigi neljaga ning uurisin kasvava aukartusega võimsaid puuhiiglaseid ja erkrohelise samblaga kaetud kännumügarikke. Nii puhast õhku polnud minu linnainimesekopsud pikka aega sisse ahmida saanud. Ilmselt tolle õhu mõjul olen hiljemgi palju mõelnud, kas maksab end nii rattasse joosta mingite pühade eesmärkide nimel. Karjäär, tunnustus, materiaalsed hüved, adrenaliinirohked suhted — see nimekiri jätkub lõputult. Nii palju ahvatlusi, nii vähe aega.
Maal elatud poole aasta jooksul olen end tihti tabanud arutlemast, miks ma siin olen ja mida paganat ma siin üldse teen. Selle „siin” all ei pea ma silmas konkreetset linna, vaid laiemalt kohalviibimist. Varem ma ei talunud absoluutselt üksiolemist ja pidin kogu aeg niiöelda rattas jooksma. Muusika pidi mängima, suurejoonelised plaanid terveks nädalaks pidid paigas olema. Telefon käuksus kogu aeg nõudlikult ning ma ise muudkui suhtlesin ja suhtlesin. Kellega? Milleks?
Kurjakuulutava maaeluga leppimisele aitas kaasa igikestva kaaslaseotsinguga ühele poole saamine. Igale potile leiduvat õige kaas ja mina sain vanarahvast uskudes kodutarvetepoest just selle õige kaane ning akna taga kohisev jõgi muutus kuidagi kenamaks. Üldse sai elu nagu värviliste kommidega ülepuistatud ning mingid asjad loksusid iseenesest paika.
Nüüd olen leppinud iseenda olemasoluga minu enda elus ja telefongi on vaiksemaks jäänud. Kogu selle linnakära sees läksin mina ise ilmselt väga kaotsi. Ma ei tea praegugi „siin” olemise põhjust, aga ma vähemalt mõtlen sellele. Müra on kuidagi vähemaks jäänud.
