Mees naisele: ära nõua minult "kuldseid käsi", las ma maksan remondimeestele!

Viimasel ajal kuulen üha sagedamini oma elukaaslase vingumist ja halvustavaid märkusi enda puuduliku oskuse üle teha “meestetöid”. Äpu, siidinäpp, linnapreili — need on vaid mõned näited tema repertuaarist. Päris kooselu alguses, mis on praeguseks kestnud juba viis aastat, polnud häda midagi, ent mida aeg edasi, seda hullemaks kaagutamine läheb.

Tõesti, pean tunnistama, et mingi eriline remondimees ma pole. Siiski saan elementaarsete toimingutega kenasti hakkama, elektripirni vahetamiseks pole töömeest vaja kutsuda. Küll aga leinan, et näiteks WC poti paigaldamiseks või lekkiva torustiku parandamiseks ei tohiks ühelegi mehele professionaali kutsumine häbi valmistada.

Tahaksin siinkohal veel rõhutada, et majanduslikult mul probleeme pole ning olen maksnud absoluutselt kõik remondikulud ise. Kas tõesti võib veel rohkemat nõuda? Teoreetiliselt võiksin kodus ise rohkem teha, kuid töö on väga stressirikas ning aeganõudev ja energiat ei jää üle.

Leian, et igaüks jäägu oma liistude juurde. Mul on erialane haridus ning teen intensiivselt vaimset tööd — seda, mida mina oskan hästi. Las siis teevad remondimehed oma tööd. See, muideks, polnud üldse halvustavalt mõeldud, hindan väga inimesi, kes saavad hakkama raske füüsilise ja osavust nõudva tööga. Kuid kas olukorras, kui ma suudan ostetavad teenused täielikult ise kinni maksta, on elukaaslasel õigust piriseda?