Mees on jälle mees
Ülemäära tihti sellised sündmused aset ei leia, kuid väidetavalt võivad nad taas saada naiste elu lahutamatuks osaks.
Alles pidasid klubides pidu androgüünsed hipster’id ja metroseksuaalid käisid joogatunnis pingetest vabanemas. Peened ja kreemitatud tundelised meeskarakterid valitsesid nii moelavadel, teles kui ka filmides. Vanakooli isased said surutud tagaplaanile ning nende lihtsakoeliste kommete vastu ei paistnud enam keegi huvi tundvat. Trendiratas pöörleb aga kiiresti ning koos sellega meeste ja naiste arusaamad sellest, milline partner on ihaldusväärne.
Uus hitt: karused kutid
Mehise mehe — retroseksuaali — tagasituleku märgistas 1950ndate reklaamiagentuuri elu telgitaguseid paljastav teleseriaal “Mad Men.” Tootjatelegi ootamatult sai sellest totaalne hitt just tänu traditsiooniliste suhtemudelite propageerimisele. Stsenaarium nägi ette, et naised peavad näima nõrkade ja tundeliste nümfidena ning mehed olgu karmid ja enesekesksed.
Sisu lühidalt kokku võttes võib öelda, et seriaali kangelased teevad suitsu igal pool ja igal ajal, joovad viskit ka hommikuti, peavad seaduslike abikaasade kõrvalt punahuulelisi armukesi ja teevad seda kõike jalustrabavalt sarmikalt. Tänapäeva tüüpilise mehega kõrvutades mõjuvad “Mad Men’i” tüübid uskumatult brutaalsetena, kuid sedavõrd ahvatlevamatena. Kaua sa ikka jaksad taluda igavaid, enesekeskseid ja ilutsevaid toredaid poisse, aeg-ajalt tahaks tunda ka pahelise egoisti jõulist embust.
Maskuliinsuse invasioon
Paari eduka hooaja järel võtsid seriaalist šnitti täiesti tänapäevased mehed, ilmselt need, kellel sai villand enda kulmude kitkumisest ja šokolaadifondüüde vaaritamisest. Juurte juurde tagasiminek toimus välkkiirelt: moeblogid on täis vanaisalt näpatud ülikonnas tegelasi, sigar hambus ja kaabu peas.
Maskuliinset stilistikat peab mõistagi toetama vastav elustiil — ei mingit nunnutamist, eneseabiraamatute lugemist ja naistele allumist. Retrod tahavad mängida juhirolli nii tööl kui ka n-ö vabas looduses. Sinna juurde käib ka vastav riietuskood. Kui ees on minek kohtingule või tööintervjuule, saab retromees inspiratsiooni 1950. aastate Hitchcocki filmide väljapeetud peategelastelt. Sõpradega kohtudes ei ütle ta ära mugavast ja parajalt kallist spordidressist. Füüsilise tööga tegelemiseks ehib ta end kulunud teksaste ja valge maikaga.
Haamer, grill ja purjekas
Füüsiline töö on retrode seas au sees. Neile meeldib nikerdada katkiste autode ja parandamist vajavate puuaedade kallal. Korralikul liigiesindajal on kindlasti olemas tööriistakarp, mis sisaldab arusaamatu funktsiooniga erihaamreid ja minisaage. Samuti armastab retromees koguda igasuguseid elektroonilisi vidinaid, olgugi et GPS-i läheb tal vaja heal juhul kord aastas. Nendele asjadele ta on nõus kulutama korralike summasid, pidades selliseid oste suurepäraseks investeeringuks.
Kui igasugused remondi- ja ehitustööd tekitavad retroseksuaalis siirast rõõmutunnet, siis kööki ta väga ei kipu — vanasti tegid ju süüa ainult naised. Tema poolt konstrueeritud võileibu eristab kole välimus ja majoneesi ohtrus, praekartul kõrbeb reeglina süsimustaks ja tervislikule smuutile eelistab retro iga kell õlut. Selle eest meeldib talle sinuga väljas süüa, restoranides oskab ta valida parima veini ja pühapäeviti grüünesse välja sõites grillib oivalist liha. Tervislik toitumine seisnebki tema jaoks rohkes lihatarbimises ja õigele steigile järgnevas konjakis ning sigaris. Tervisele retro ei mõtle, sest ta lähtub asjaolust, et nagunii surevad lõpuks kõik ja parem on surra šerriklaas käes ja hanemaksa-paté keelel, mitte kuivikuid ja salatilehti närides. Õnneks tasakaalustab retromehe “kahtlasi” söögiharjumusi tema huvi spordi vastu ja sellega tegelemine. Esimeseks valikuks osutuvad peaaegu alati aristokraatlikud meeskondlikud mängud, näiteks ragbi ja polo. Kui nende harrastamiseks ei jätku vahendeid, piirdutakse jalgpalli ja jõusaaliga. Korralik retro omab kindlasti lisaks juhilubadele ka kaptenipabereid ja kui tal on elus hästi läinud, ootab teda Pirital kena purjekas.
Vanakooli kostüümidraama
Üldjoontes materiaalseid hüvesid hindaval naisel on retroseksuaaliga aega veeta päris meeldiv. Ta ei lase sul iialgi mitte millegi eest maksta isegi siis, kui see tähendab tema jaoks kuuajalist kiirnuudlidieeti. Ta teeb sulle komplimente ja talle meeldib, et oled temast nõrgem. Kui retromees juhtub sõitma ühistranspordis ja bussi siseneb beebiootel naine (või tegelikult ükskõik mis seisundis naine), pakub ta kindlasti istekohta. Tema võrgutamismeetodid on igati klassikalised, pöörasusi ja veidrusi ei tasu klassikaliselt isaselt oodata. Roosid, šokolaadikommid ja lennupiletid kuuluvad tüüpiliste vahendite hulka, millega retro teeb oma südamedaamile selgeks, et tal on tõsi taga. Lisaks sellele ei kasuta ta iialgi su silmakreemi ega epileerimismasinat.
Mõni meist kindlasti rõõmustab tugeva mehekuju comeback’i üle, kuid pole kindel, kas seda saab väga tõsiselt võtta. 50 aastaga on meie elu niivõrd palju muutunud, et naistele tundub veider tunda pidevat hoolitsust ja vastaspoole üleolekut. Ja kas retroseksuaalid üldse soovivadki, et maailm tagasi pöörduks? Pigem meenutab nende minevikuihalus ja rõhutatud mehisus läbimõeldud kostüümidraamat, kus riiete ja käitumisnõksude abiga püütakse vastu hakata järjest enam iseseisvamaks ja enesekindlamaks muutuvatele naistele.
