MEHE PIHTIMUS: naised ei tea ise, mida tahavad
Endal muna alles munemata, aga juba kaagutab. Ilgelt tüütu. Muidugi mulle meeldiks, kui ta oleks mul nägemisulatusest ära, aga et ma olen seaduskuulekas ja vastutustundlik tööandja, siis mul kahjuks ei ole valikuid.
Kõige nõmedam, et nüüd tunneb ta, et tal on lausõigus iga kell minu kabineti uksest sisse tulla või mulle isiklikul numbril helistada. Ja vaesed töötajad, kes igapäevaselt tema vaimse terrori all kannatama peavad. Miks naised üldse ei oska suud pidada? Miks on vaja mõttetuid kuulujutte ja intriige? Miks on vaja õõnestada sisemist motiveeritust ja segada töö tegemist? Tegelikult on siin isegi ainest töölt kõrvaldamiseks, seaduses on ju ometi olemas mingid punktid, kus saab teatud põhjustel suunata lihtsamale tööle või saata sundpuhkusele. Mingi mentaalse häire alusel, et segab teisi töötajaid või ei käitu adekvaatselt. Pean juristiga konsulteerima..
Alguses oli ju kõik tore. Jõulud on ilus aeg ja töötajate motiveerimiseks üks paremaid aegu. Esiteks preemiad: igal aastal valin välja paar või kolm alluvat, kes saavad rahalist boonust, nagu tänuks firmale osutatud teenete eest. Olen õiglane ülemus, ma ei premeeri ühtegi oma töölist üksnes isikliku suhtumise alusel ja preemiate jagamine on alati avalik. Teiseks on meil kena traditsioon pidada ühiselt firma jõulupidu. Oleme teinud ellujäämiskursusi metsas ja õppinud keskaegses õhkkonnas keskaegseid tantse ja lauakombeid, ükskord tegime isegi oma töötajatest bändi. Kõigil on alati lõbus, inimesed avanevad, tekib uus hingamine ja pärast talvepuhkust pingutatakse rohkem selle nimel, et olla järgmisel aastal preemiasaajate nimekirjas. Ma ei ole võrdsuse ja demokraatia vastu, aga minu meelest hoiab sisemine konkurents firma vaimu tugevana.
Ühel sellisel jõulupeol me temaga lähemalt tuttavaks saimegi. Kõik me olime pikast päevast ja külmast väsinud, lahmisime hõõgveini ja hapukapsaid sisse. Kes läks magama, kes jäi tantsima. Tantsitasin läbi niipalju naisi kui jaksasin, lõpuks otsustasin, et aitab ja on aeg põhku pugeda. Vajusin vaikselt ära ja jätsin naised omavahele. Sain just trepist üles, oma tuppa ja riided seljast visatud, kui keegi koputas. Uksest vajus sisse naiskolleeg, ikka päris süsi. Küsis täiesti ühemõtteliselt, kas preemiat ka saab, viskas ennast mulle voodisse ja ajas lihtlabaselt jalad laiali. Ütles, et kui ma kohe ei anna, hakkab ta karjuma ja kutsub kõik vaatama, kuidas ülemus alluvat vägistab. Ühesõnaga, saate isegi aru, mul ei olnud valikut ja lõppkokkuvõttes polnud see sugugi paha, raske päeva lõpetamiseks.
Nii see läks. Tema algatusel kohtusime ka edaspidi ja kunagi ei pidanud ma kahetsema, seks oli kuum, tädi välimusel pole ka midagi viga. Tööl ei olnud mul talle etteheiteid, pisut aeglane ja kohati isegi rumal ta ju on, aga väga püüdlik. Sellistele võid usaldada konkreetsed, lihtsamat sorti ülesanded ja sa tead, et nui neljaks, ta teeb need ära. Ja lõpuks teeb see kokku päris korraliku käibe- ja kasuminumbri.
Kuni ta võttis pähe, et on vaja minu ellu tõsisemalt sisse imbuda. No näiteks — korraldasin firma töötajatele enda juures hooaja alguse puhul peo. Teised kõik käitusid normaalselt, aga see tädi pidas vajalikuks minu naisega semmima hakata! Naine muidugi, heakene nagu ta on, läks liimile ja hakkas maast ja ilmast kaasa heietama. Ma ei osanud kahtlustadagi, et nad nii suurteks sõbrannadeks saavad, et koos lõunal käima hakkavad ja meil regulaarselt padjaklubisid korraldama hakkavad.
Ropendama võtab, kui näed, et su kindluse müüre murendatakse. Mitte midagi teha ei saa, etled kuradi korralikuu abielumeest ja annad sobival võimalusel tädile mõista, et ta su kodust uttu tõmbaks, et see pole see koht, kus tiibu lehvitada. Selle asemel võttis tädi kätte ja tekitas mu enda kodus olukordi, kus me ainult kahekesi jäime. Ma olen mees, mitte puupulk, seetõttu ei saa mulle pahaks panna, et ma vooluga kaasa läksin ja omaenese naise kõrval teise pruudiga mõne kähkuka tegin. Naine ei aimanud midagi, arvas, et meil on mingid tähtsad tööarutelud omavahel ajada. Ja parem on, et ei aimanud, kes seda jama ikka tahaks. Naised kohe oskavad mitte millestki suure tüli üles puhuda, ehkki ammu oleks aeg aru saada, et ühe väikese nõksutamise pärast ei hakka ükski mees kodunt minema minema. Siis peab ikka väga sitt lugu olema, kui mees minema läheb, sest armastus kui selline on ilus muinasjutt. Minnakse ikka teiste asjade pärast- ja enamasti alati on naised ise selle põhjustajaks oma pideva naaksumise ja kahtlustamisega.
Noh, eniveis, tädi läks ikka puhta pööraseks oma tahtmistega. Seni, kuni need “tahtmised” on seotud mingite füüsiliste vajadustega, ma saan aru ja mängin kaasa. Aga kui jutt hakkab isiklikuks minema, siis ma eelistan jalga lasta. Aga kus sa ikka niiväga põgened, kui oled ettevõtte juht. Lahti teda ka niisama lihtsalt lasta ei saa, tuleb ilgem kisa ja hulk asjaajamist, pärast seleta, miks sa lambist inimese vallandad või koondad kui tööd on piisavalt ja käibe- ning kasuminumbrid normaalsed. Tegin talle aastapreemia, et ehk rahuneb maha. Saatsin teda rohkem välisreisidele, las tuulutab ja lõbutseb. Sai igasuguseid koolitusi ette antud, äkki jääb midagi külge ka. Tühja raisatud ressurss! Siis äkki lõi lamp põlema: tädi on ilmselt suunaks võtnud mu abielu lõhkuda ja ise sisse kolida. Täiesti segane mutt, mis ta arvab, et ma tööd ei tee oma palga ja hüvede eest või? Kust ta üldse võtab selle, et mul on mingi sisemine vajadus uus naine leida? Mingi kepi pärast ei kaota ükski mees mõistust, kas naised tõesti ei saa või ei taha sellest aru saada?
Lõpuks leidsin lihtsa lahenduse, sebisin ära teise alluva ja andsin tädile selgelt mõista, et tema aeg on läbi. Küll olid pikad juhtmed, kolm korda vähemalt pidin kombineerima nii, et ta peale satuks, kui ma teise tutiga lõunale lähen. Ja kui ma ise enam talle ei helistanud, siis seda aktiivsemalt tema mulle pinda käis. Viimase abinõuna võtsin ta vaibale ja ütlesin, et peame mõneks ajaks vahe tegema, naine viimast kuud rase ja palju tööd. Sai aru ja jättis rahule.
Arvasin, et sellega jääb nagu on. Tühjagi, tädi võttis kätte ja hakkas uue armukesega sõbrannatama! Umbes, vahetasid kogemusi. Õnneks oli mul samal ajal suhteliselt palju reisimist ja pikk suvepuhkus jäi vahele, sügiseks oligi nende kuum sõprus ära vajunud, polnud ju objekti, kelle pärast pingutada. Alles hiljem mõtlesin, et oleksin olukorra võinud enda kasuks pöörata rohkemgi — kui nii suured sõbrad, siis suudavad oma “unistuste meest” ka jagada. Kaks naist ja mees magamistoas on olnud kaua aega mu fantaasiates ja isegi on huvitav, et olen nii vanaks saanud ja polegi sellist varianti korralikult proovinud. Tookord jäigi see teoks tegemata, naine hakkas sünnitama ja pidin rohkem aega kodule pühendama. Huvitav on see, et kui sa oled kodus oma naise juures, siis käivad armukesed jube rahulolevate nägudega ringi. Nagu sa elad oma normaalset elu, läheb asi käest ära. Siis tekivadki need totrad sõbrannatamised ja salatsemised. Ma ei saa naistest ja nende soovidest senimaani täpselt aru. Usun, et põhjuseks on see, et naised ei tea ise ka, mida nad tahavad.
Ja lõpuks veavad nad su ikka sisse. Senikaua punuvad oma võrke, kuni oledki põhjalikult sisse mässitud mingisse täiesti mõttetusse afääri.
Rääkigu, mida tahab, ja kellele tahes, seda väntsakat ma endale pähe määrida ei lase. Kes teda ikka usub, ega inimesed lollid ei ole, mitte keegi ei usu, et temasugusel võiks üldse olla mingit pistmist minusuguse mehega. Võtku arstitõend ja mingu koju, oma mehe juurde ja täitku oma abielunaise kohuseid. Ja olgu hea ema oma lastele, selle asemel, et otsida sellises seisundis mingeid kõrvalsuhteid abielumeestega või üldse — kui on perekond, siis ei ole vaja litsi lüüa.
Mõnikord on mul häbi meie naiste pärast, kes täiesti vastutustundetult oma meeste ja peredega käituvad. Tuleb ikka aru saada, et kui sa oled “jah” öelnud, siis tuleb ka vastutada. Ropendama ajab.
