Maailma esimene masstoodangu linnamaastur on teadupoolest Niva. Nagu temast paar aastat noorem G-klassi mersu, on ka Niva ikka veel tootmises, tänaseks juba 40 aastat. Kui Niva nime vene keelest tõlkida, siis on tegu hoopiski põllumaasturiga. Niva polnud hea mitte ainult põllul, vaid ka raskemates maastikusõidutingimustes tänu oma kergele kaalule võrreldes tolleagsete päris-maasturitega. Uuematel linnamaasturitel pole see nii hästi õnnestunud. Ja polegi vaja olnud, sest selle klassi autosid ostetakse tänapäeval suurtes kogustes psühholoogilistel põhjustel, mitte vajadusest.

Linnamaasturi ja maastikuauto põhiliseks erinevuseks loetakse asjaolu, et maastikuauto on raami peal, aga linnamaastur kandevkerega nagu sõiduauto. Linnamaasturitel üldjuhul ei ole aeglustit. Kuigi üks SUV kirjeldusi on Sport Utility Vehicle, siis õigem on Suburban Utility Vehicle ehk linnalähedane tarbesõiduk, sest spordiga pole siin midagi pistmist. Sporti tehakse maasturitega, mitte linnamaasturitega.

Dekaad peale Nivat tuli Suzuki Vitara ja dekaad peale Vitarat BMW X5. USA-s on mõttetult suurte (raiskavate) autodega sõidetud aastakümneid, aga Euroopasse tõi selle trendi alles X5. See on ka peaaegu ameeriklane, sest on algusest peale toodetud USA-s (praegu toodetakse ka Venemaal). X5 tõi ja andis selle klassi autodele imidži ning muutis seeläbi ka odavad linnamaasturid ägedamateks. Tekkis soov omada midagi sellist nagu X5, kuigi raha ei pruukinud jätkuda.

Miks inimene tahab sõita suure autoga, kuigi sellega ei ole nii hea manööverdada kui väikesega? Ühiskonnad, kus inimesed ei ole kuigi rahulolevad – ultrakapitalistlik USA või siis arenguriigid nagu Venemaa ja Eesti – seal on vaja enda seljatagust kindlustada, end välja näidata hirmsamana kui ollakse. Kiskjate maailmas on hirmsam edukam. Kesk-Euroopas, kus inimeste elud on rahulikumad, stabiilsemad ja tulevik kindlustatud, ei hinnata SUVe nii kõrgelt kui närvilisemates ühiskondades. Lihtsalt seepärast, et SUVi tegelikult enamus inimesi ei vaja. Enesekindel inimene ei vaja, et auto kõrgus tema enesehinnangut tõstaks. Ühiskonnad, kus inimesed on sotsiaalselt nõrgalt kindlustatud (eelkõige USA, Venemaa), vajab inimene lisakindlust igalt poolt kust aga saab. Kõrge auto on nagu tank, see annab natuke kindlustunnet juurde. Mida hirmunum on inimene, seda rohkem ta soovib igasuguseid tagatisi – alates kõikvõimalikest kindlustustest kuni selleni, et müügimees lubas talle, et selle autoga saab ka võssa sõitma minna. On ju hea teada, et sul on veel üks trump taskus lisaks. Aga kui sa tead, et sa kunagi võssa ei lähe – ja ehk ei raatsigi minna, sest oled ju end selle SUVi nimel vaeseks liisinud – siis on see ju mõtetu. Miks sulle maastur kui sa ei lähe mitte kunagi maastikule? Kas sa tead maasturiomanikku, kes käis maastikul sõitmas – kas siis vajadusest või oma lõbuks hullamas? Ma tean ühte. Aga maasturiomanikke tean sada. Maastikule polegi tegelikult praktiliselt võimalik minna, sest iga maalapp on kellegi oma.

Tahad maasturiga oma pere turvatunnet tõsta? Aga sind ei huvita, et väikesel lapsel on raske üksi maasturisse minna ja et väljumisel ta võib kukkuda ning viga saada. Minu jaoks on lapsed väga olulised inimesed ja maastur pole hea lapsele. Maastur ei ole lapse turvalisuse tõstmiseks, see on põhiliselt ikka ego tõstmiseks ja väljamõeldud hirmude maandamiseks.

Mees arvab, et ta on kõvem mees kui ta ostab naisele maasturi. Naisele isase auto ostmine teeb naise isasemaks. Ja siis mõtled, miks naine sind kamandab. Tihtipeale naine ei tahagi seda suurt kolakat, aga mehe suurus peab teiste (võõraste) inimeste jaoks paista olema. Nii kompenseeritakse lapsena puudulikuks jäänud tähelepanu oma vanematelt. Seda olen õppinud psühholoogiast.

Maasturijuht on tihtipeale küllaltki egoistlik tüüp ja teda ei huvita, mis tema maasturist väljapoole jääb. Need, kes on väljaspool seda maasturit, neile on liiklusõnnetuse korral oht suurem – kui sulle maastur otsa sõidab, siis sa ei lenda üle auto vaid jääd selle ette.

Kuna me kulutame niivõrd suure osa oma elust autos, siis tuleks autot vaadata mitte ainult kui transpordivahendit, vaid ka kui naudinguallikat. Kui elul on mingi mõte, siis on selleks naudingud (aga sellised, mis ei kahjusta kellegi teise huve). Minu jaoks on oluline, et iga kilomeeter autoroolis oleks nauding. Tänapäeval on seda eriti lihtne saavutada, sest enamus autotootjaid teeb juba põnevaid autosid, neis on palju head varustust – kohati isegi standardis -, mis varasemalt vaid luksusautole kalli raha eest lisana sai tellida. Paljudes uutes ja suhteliselt odavates autodes on hea helisüsteem - see pole enam haruldus, vaid pigem juba standard. Hea auto on see, mis teeb seda, mida sa talt soovid – kui vajutad gaasi, et ta siis kiirendaks; kui keerad rooli, et ta siis koheselt keeraks – ja nii, et ei tekiks ala- või ülejuhitavust; ning kui pidurdad, et ta siis kohe seisma jääks, mitte mõne aja pärast. Kõige lihtsam hea auto valem on kerge auto. Kerge auto kiirendab, keerab ja pidurdab hästi ka siis kui tal ei ole kõige suurem mootor ja kõige paremad rehvid. Minu valem heale autole on kaal alla 1500 kg ja kiirenduvõime vähemalt 7 sekundiga sajani. Kust leida nii kerget linnamaasturit? Isegi kui ei leia, tuleks otsimisel meeles pidada, et ta võiks võimalikult lähedal olla sellele kaalule. Ärge alahinnake auto kaalu mõju - see on üks põhilisi asju, millest sõltub, kas ta kutsub sõitma või on kohmakas. Mis kiirendusse puutub, siis tänu uutele CO2 nõuetele (95 g/km), tulevad juba 2019 kõik autod ainult hübriididena või täiselektrilistena ja kus elekter mängus, seal minekut on. Juba paari aasta pärast ei pea me uue auto ostmisel muretsema selle pärast kui hästi ta kiirendab, sest hea kiirendus tuleb tasuta kaasa.

Tulles tagasi linnamaasturite juurde, siis tänapäeval tehakse ka autosid, mis näevad välja kui linnamaasturid, aga neil on ainult esirattavedu. Autofännid naeravad selliste justkui ajuvabade (kategooriata/klassita) autode peale. Aga need ei olegi tegelikult nii ajuvabad, sest kui sa maastikule ronima ei lähe ja sa ei lähe, pole suurt vahet, kas masin on esi- või neljaveoline.

Ma olen käinud maasturitootja maasturitestil, kuhu oli kõikvõimalike konkureerivate maasturite kõrval ka Audi Allroad sattunud ning see valiti tootja meelehärmiks osalejate poolt ürituse parimaks autoks. Audi Allroad-tüüpi autosid on paljudel tootjatel. Kõrgemaks tõstetud sõiduauto on kindlasti parem auto kui linnamaastur. Sõiduautosse on lastel parem pääseda ja turvaline väljuda, sõiduautoga on hea sõita, sest ta teeb tänu oma väiksemale kaalule seda, mida parasjagu soovid – kiirendab, pöörab ja pidurdab. Sõiduautol on väiksem tuuletakistus ja seetõttu on ta maanteel ka ökonoomsem. Kui tahate parimat linnamaasturit, võtke sõiduauto.