Noormehe mure: kas ongi nii, et kui oled piisavalt kaua üksi olnud, kaob oskus armuda ja armastada?

 (69)
norutaja
Foto on illustratiivneFoto: Annika Haas

Naisteka foorumis küsib nõu noormees, kes on kaotanud usu tõelistesse tunnetesse.

Tahaks lihtsalt teada, kas see peabki nii olema. Minu ei ole kunagi isa olnud. Suri kui mina laps olin. Ei ole võimalust end võrrelda ja näha ette, kuhu suunas peaks liikuma/arenema. Viimased aastat on palju tööd tehtud, et kodu valmis saada. Ajateenistus läbitud. Kolm viimast aastat lennult läinud. Kolm aastat tagasi oskasin mõtteid luua ja rääkida midagi huvitavat ja armastada. Siis olin veel kellessegi armunud, kuigi see oli ühepoolne. Mind ei ole kunagi keegi armastanud. kaks korda ise olen. Ühe nimel võitlesin kaks aastat ja siis sai koos oldud kolm kuud, kui välismaalase leidis ja pikalt saatis. Sellest alates on raske usaldada. Ja teine ainult kasutas ja mängis. Ma ei ole vihane sellepärast.

Imelik on hoopis see, et kui olin noorem ja tundsin, et kui vastuarmastust inimene ei tunne, siis varem või hiljem lahtub ka ise oskus midagi üldse tunda kellegi vastu. Ma ei tea, kust sellise teooria ma välja mõtlesin teismelisena, aga praegu tunnen, et see aeg ongi käes. Täielik tühjus on viimase kolme aastaga kätte jõudnud ja mind huvitaks, kas see siis peabki nii olema? Mees jääb vanemaks ja kui juba piisavalt kaua üksi olnud, siis kaob ka võime üldse kellessegi armuda ja armastada ja hoolida? Ma ei tunne mitte midagi enam. Ei tunne õnnelikust ega soovi naistega tutvuda. Miski ei motiveeri, eriti veel, kui elu ainsad tunded naisterahva vastu on lõppenud suure pettumusega, siis on raske midagi positiivset näha, aga asi ei olegi selles, see pole probleemiks. Probleemiks ongi see, et tunnen end väsinuna. Mingit tahtejõudu ei ole. Täiesti null. Mees peab ikka see olema, kes avaldab tundeid ja võidab naise südant. Naistel lihtne, istu ja oota ainult. Aga kui mehes ei ole seda janu naisterahva südant võita, sest nii kui nii keegi ei sümpatiseeri, siis peabki vist nii minema. Mida vanemaks, seda vähem kotib. Kui saaks, siis lapsendaks. Sest millegipärast soov lapsi saada ja kasvatada on alati jäänud.

Aga kui ise oma elus nii kaua üksi omas mõtetes olnud ja näinud ainult pettumusi, siis ei ole naiste suhtes mingisugust austust jäänud. Klubidess ei ole enam huvi minna. Tantsida enam ka ei ole huvi. Kuigi ma ei ole mingi erak. Veel kolm aastat tagasi võtsin suvalise tüdruku silma alla ja rääkisin ööseks voodisse. Ma ei ole kole mees ja kui tahtsin olin väga järjekindel, aga sellest ei ole midagi alles. Ma ei tea, kas siis selles eas juba vaimselt lihtsalt jäängi manduma, või ongi kogu varasema tunnetest naiste vastu kogunenud teadmiste tulemusena igasugune käegalöömise situatsioon.