Valus kogemus tutvumisportaaliga: Kohting kalamehega. Naiskalamehega.

 (41)
Valus kogemus tutvumisportaaliga: Kohting kalamehega. Naiskalamehega.
KalameesFoto: Raivo Tasso

Üks variant, kuidas on võimalik tutvust sobitada, on igasuguste kuulutuste kaudu erinevates kohtinguportaalides. Minul on aga seoses tutvumiskuulutustega väga valus kogemus ja seda sõna otseses mõttes. Olen seda rääkinud ainult lähimatele sõpradele. Ega algul ei usuta. Aga õnneks on mul asitõend käepärast. Täna aga mõtlesin, et räägin selle loo ära, kes mind ära tunneb, see tunneb.

Lugu juhtus kaks aastat tagasi. Oli kesksuvi. Mu töökaaslane, juba natuke vanem mees, kindlasti üle 40-ne, armastab lõunapausi ajal tuuseldada igasugustes tutvumisportaalides ning sarnastes kuulutustes. Ka tema on üksik mees ning loodab kuulutuste kaudu leida omale head naist. Naljatilk!

Noh, ausalt öeldes, mõnikord on tal isegi näkanud. Hirmsa hulga kahtlaste hüsteerikute ning krõbisevate vanatüdrukute vahele on peidetud päris söödavaid hõrgutisi. Aga nende välja sõelumiseks on tarvis mammuti kannatust ning kilpkonna eluiga. Paistab, et mu töökaaslasel jagub mõlemat omadust piisavalt. Minul mitte: tahan kõike saada kohe ja palju.

“Meelis, tule vaata!” karjus töökaaslane kontoriarvuti tagant, endal õline sõrm erutusest püsti. “Ma leidsin päris laheda moori!”

Suurema entusiasmita loivasin lähemale. Mind ei huvitanud tema valikud, üldiselt kippusid need olema allapoole igasugust eurostandardit.

“Vaata ja loe!”

Enne, kui ma sain isegi kummarduda ning tekstile silmad peale lasta, käratas töökaaslane õnnelikult ja ajas sõnade kinnituseks pöidlagi püsti: “Kalamees, raisk!”

Seotud lood:

Nüüd ilmutasin ise huvi. Kalandus on minu kirg. Siis kui meelde tuleb. Aga ikkagi.

Kuulutuse tekst oli tõesti üpris intrigeeriv: Puhas, korda armastav, lahutatud naisterahvas otsis kaaslast, et teha vabal ajal midagi huvitavat. Huvialadeks fotograafia, reisimine, kokkamine ja kalapüük.

Naine ja kalamees? Tundsin, kuidas veri mulle kohinal pähe lõi ning reeturlikud sipelgad nimmepiirkonnas alustasid oma tiirast ringtantsu.

Kirusin endamisi. Olin planeerinud selle nädalalõpu veeta oma kalli BMW all nokitsedes, aga nüüd see kalamees. Nagu tavaliselt, tegi otsuse mitte minu aju, aga üks teine, palju nõudlikum ripporgan.

“Sellega ei tasu üldse jamada,” ütlesin veenvalt. “See on kindlasti mingi püstihull!”

“Arvad või?” küsis töökaaslane kahtlustavalt.

“Muidugi,” nentisin enesekindlalt. Meenutasin talle vägagi valusat kogemust ühe naistelehe fotograafiga, kes osutus paadunud enesepaljastajaks ning sikutas töökaaslase poolvägisi paljaste inimeste kokkutulekule.

“Nojah, kurat, need fotograafid on tõesti üks kahtlane kaup!”

Nägin rahuldusega, et minu kavalus õnnestus. Kiire kõrvalpilguga fikseerisin ära kuulutuse asukoha ja astusin vilistades eemale. Oma kõneosavuses ei pidanud ma üldiselt pettuma. Vilistasin edasi ja läksin garaažinurgast lante otsima. Oli õngitsemise aeg.

…Ta oli meeldiva olekuga. Esmapilgul ehk liiga ümar, aga kelmikalt kikkis blondid lokid ja väga sile näonahk tegid selle puuduse kuhjaga tasa. Silma järgi oli ta kolmekümnene. Naeratasime teineteisele. Olime mõlemad kummikutes ning dressipükstes. Avasin naisele oma BMW esiukse. Ilma vähimagi kõhkluseta istus ta autosse. Lõin autoukse kinni.

Tema nimi oli Lii või Ly. Ma ei viitsinud täpsustada, kuna tähenärijad mehed naistele peale ei lähe. Otsustasime, et sõidame Emajõe äärde, kohapeal kaevame ussikesi ning tee peal lobiseme. Lii muudkui naeratas ja rääkis. Tuli välja, et tema endine mees oli olnud kirglik kalamees, sealt ka naise huvi vee-elukate vastu. Mees –nagu arvata – oli kaks aastat tagasi minema jooksnud asutuse sekretäriga.

Noogutasin hajameelselt ning arvutasin paaniliselt õiget logaritmi: kas õige oleks läheneda kohe, kui usse kaevame või hiljem, kui juba õngitseme. Otsustasin, et las Lii otsustab.

Jõudsime kohale. Teadsin Emajõe ääres paari head kohta. Otseselt ujuda ei saanud, küll aga rahulikult õngitseda.

Varahommikust oli märkamatult saanud varane ennelõuna. Päike juba lõõmas. Lii ajas kummikud jalast, veidi mõeldes ka õhukese kilejope. Kurat, tal oli ilus figuur, polnud paks midagi.

“Päris palav on, ei tea, kas usse leiamegi?” Lii silmad särasid kelmikalt.
“Ühe ussi ikka leiame, kui hästi otsime.” Imestasin endamisi, et ma nii julge olin. Tavaliselt seda ei juhtu. Ilmselt avaldas oma mõju Lii ahvatlev figuur, üha kuumem päike ning kummikutest õhkuv kummilõhn. Kõkutasime mõlemad.

Lii koukis oma seljakotist fotoka ja kukkus klõpsutama. Mina lontsisin eemale võsa alla. Varasematest kordadest teadsin, et siin leidus alati niiskeid mullamättaid, mis sisaldasid sobivaid limukaid. Nii ka seekord.

Kui tagasi jõudsin, nägin, et Lii oli oma riideid vähendanud bikiinideni. Tundsin ennast tuksatavat. Kalapüük oli meelest läinud.

“Kas sul palav ei ole, Meelis?” Lii vaatas mind sekundi pikemalt, kui oleks olnud siivsale naisele kohane ning asus siis teleskoopritva lahti ühendama.

Kiiresti olin vaid ujumispükste väel. Õnneks polnud veel sääski ega teisi tüütuid elukaid.

Hetke seisime vastakuti. Meie pead olid sellel hetkel klaasist, sest mõlema laubast võis näha ajumasinat, mis keris edasi-tagasi ainult ühte mõtet: kas kohe või pärast kalapüügi mängimist? Võitis kalapüük.

Kerisin oma landi lahti, mehitasin nii enda kui Lii konksu otsa rammusa limuka ning heitsin oma õnge vette. Tardusin teatraalsesse kalamehe poosi ning jälgisin silmanurgast oma kaaslannat. Imestusega nägin, et kutselise kalamehe käitumisest oli asi kaugel. Ridva oli ta lahti teinud iseseisvalt, aga õnge ta käsitseda küll ei osanud. Kohmakalt sudis ta ridvaga siia-sinna ning ühtäkki heitis ridvaga nagu tahaks sellega tappa vetevoogudest välja ronivat Põhjakonna.

“Oota, ära…” püüdsin teda hoiatada kuid oli juba hilja. Tundsin, kuidas miski minu kubemest valusalt kinni haaras. Ja see polnud ei priske parm ega ka mitte Lii habras kämmal. Terava valusähvatuse ajel haarasin vaba käega kriisikoldest. Näppude vahele jäi tamiil ning veel miski, mis oli kindlalt kinnitunud minu kalleima aardekirstu õrna pealispinda.

“Kurat!”

“Palun vabandust, oi, palun vabandust” halises Lii ja püüdis minu kottidesse heidetud konksu vabastada. Oli põrguvalus. Konks istus kindlalt ja sügaval. Tundsin, kuidas veri valgus mööda minu reit põlve suunas. Nägin, et Lii silmanurgas oli ehtne pisar. Kahjuks ta polnud ainus, kes hetkel vesistas.

Lühidalt arenes meie päev nii, et järgneva tunni veetsime meeleolukalt Tartu poole kihutades, kiirabis piinlikke hetki üle elades ning hiljem, juba rahunenult bussijaama lähedal olevas kohvikus muljeid vahetades.

Lii tunnistas, et ta oli küll mehega kaasas kalal käinud, kuid tema roll piirdus alati ridva lahti tõmbamisega. Mingil imelikul moel oli see tema eksile seostunud erekteeruva fallosega ning nõnda oli kalalkäikudest saanud nende ainukesed hetked, kui nad armurõõme nautisid. Muul ajal olevat mees olnud külm nagu tursakala.

Turtsatasin tigedalt. Mind ei huvitanud hetkel Lii eksmehe seksuaalsed puudujäägid. Mul oli valus ja hea ühteaegu. Valus seepärast, et mu kotid olid äsja kinni lapitud nagu kehviku püksipõlved. Hea oli seepärast, et Lii nägi ehmununa välja veelgi ahvatlevam.

Luristasin kohvi kurgust alla ning sügasin küsivalt kukalt.
“Mis siis nüüd, sõidame koju tagasi või…?”
„Mis sa nüüd räägid!” kurjustas Lii, endal silmad naeruvidukil. “Kuhu sa haavatuna ikka lähed. Sa pead puhkama.” Ta mõtles veidi. “Tead, kohe siinsamas bussijaama juures on mõnus hotell, käisime siin kunagi konverentsil.”

Sekundiga oli mu tusatuju pühitud. Kurat, vaat’ see on naine! Lasin kiiresti mõttejoal valguda haavatud piirkonda ning skänneerisin elundi töövõimekuse. Ilmnes, et kuigi kõrvalhooned olid viga saanud, siis põhiline majakas tundus olevat täie tervise juures ning plinkis juba õige rõõmsasti.

“Tule,” tõmbas Lii mind käest. “Lähme, ma luban olla eriti hell.”

Edasise jätan juba lugeja kujutlusvõime hooleks.