Volkswagen Põrnika isaks oli Adolf Hitler ning emaks Ferdinand Porsche

 (20)
Volkswagen Põrnika isaks oli Adolf Hitler ning emaks Ferdinand Porsche
Põrnikad rivikorras uute käskluste ootel.

Kui meie tänavatel vurab Volkswagen Põrnikas, vaatavad inimesed seda ümarate vormidega autot mõnetise heldimusega. Tundub ju selline armas ja ohutu masin.

Soomlased on lükanud Põrnika nunnumeetrile veegi vunki juurde: nähes Põrnikat, kostitavad nad sõbra õlga mõõduka rusikahoobiga ning hõiskavad: “Kupla” (mull).

Lõbusa autokökatsi sünnilugu on aga kaugelt hämaram, kui arvata võiks.

Põrnikat ei ole loonud pikajuukselised pilves hipikonstruktorid ega ka andunud putukasõpradest insenerid.

Volkswageni loomislugu ulatub otsapidi Hitleri ja tema jüngrite karvaste käppade vahele.

Kõik sai alguse juba pärast Esimest maailmasõda, kui Saksamaa oli sõjas lüüa saanud, varemetes ning näljane. Kõikjal kollitas tööpuudus, mööda nurgataguseid hiilis ringi masendusetont.

Toona olid autod selge luksuskaup, jõukohased vaid kitsale ärihaide eliidile. Lisaks oli saksa autotööstus suhteliselt viletsas seisus: toodangu lõpphind oli kallis ning valminud masinad üpris ebakvaliteetsed.

Hitleril oli aga visioon. Maailma kõige kuulsam vunts igatses, et saksa töörahvas saaks oma palga eest lubada nii isiklikku autot, väikest majakest kui ka mõnusat puhkusereisi soojale maale.

Visiooni teostamiseks loodigi natsionaalsotsialistlik ühendus Kraft durch Freude ehk FdF, eestipäraselt Puhkus ja Elurõõm. Ühenduse ülesandeks oli kujundada ning kontrollida saksa rahva vaba aja veetmise viise. FdF kaubamärgi all töötas üle 7000 palgatöölise ning ligi 135 000 vabatahtlikku. Edendati sporti, haridust, turismi.

Seotud lood:

FdF müüs tööliste kümneid miljoneid puhkusetuusikuid, mis pole ka ime, sest pakutavad hinnad olid imeodavad. Näiteks kruiis Kanaari saartele maksis 62 riigimarka, kahenädalane Itaalia-turnee aga 155 riigimarka.

Keskmiselt teenis tööline nädalas 30 riigimarka.

Puhkus puhkuseks, aga Hitleri nõelterav pilk ning nobedad näpud tungisid ka autotööstuse seni üsna roostes piirkonda.

Füürer tegi saksa autotöösturitele ülesandeks luua tõeline RAHVA AUTO (ehk VolksWagen), mille lõpphinnaks pidi kujunema alla 1000 riigimarga.

Teoorias olnuks see töölise jaoks unelmate tipp, kuna auto lunastamiseks tulnuks töötada vaid 35 nädalat (seda muidugi juhul, kui sissemaksuks oleks läinud kogu töölise kuupalk).

Saksa autotöösturid raputasid sellise nõudmise peale päid: selle hinna eest autot toota pole võimalik!

Selline vastus Hitlerit ei rahuldanud.

Auto valmistamise projekt lükati Saksa Töölisrinde (Deutsche Arbeitsfront, DAF) õlgadele. Auto disaineriks palgati ei keegi muu kui ülikuulus autokunn Ferdinand Porsche.

Seega leiab kinnitust fakt, et ka Porsche on üks nendest paljudest tehnika- ja moeikoonidest (nagu näiteks ka Hugo Boss), kes on oma palgatšeki saanud hitlerlaste kontorist.

Porsche ehitas Volkswageni jaoks täiesti uue tehase. Erinevate skeemide tulemusena sai mees lõpuks õnnelikult õhata: minu Füürer, ülesanne on täidetud, rahvaauto hinnaks tulebki 990 riigimarka!

Auto nimeks ei olnud esialgu siiski mitte Põrnikas, aga suhteliselt fantaasiavaene KdF.

Kuna reaalsuses polnud veel autosid valmis toodetud ja teiseks poleks ka saksa töölisel olnud koheselt tonni pappi välja köhida, mõtlesid saatanlikud natsid välja margivihiku süsteemi.

Teoreetiliselt oleks tööline maksnud iga nädal spetsiaalsele arvele 5 riigimarka ning saanud oma autovihikusse kena tempelmargi.

Hitler lubas, et kui tasutud on 750 riigimarka, saab tööline tutika auto enda kasutusse.

Tegelikult maksid töölised küll usinalt igakuist automaksu ning kleepisid vihikusse marke sellise hooga, et sülg keele pealt lõppes, aga autot nägid nad samapalju kui oma kõrvu.

Põhjus oli lihtne. Teine maailmasõda rühkis üha lähemale. Saksamaa kulutused sõjatööstusse suurenesid iga päevaga. Rahvaauto jaoks ei jätkunud enam ei aega ega ka ressurssi.

Pettunud saksa töölised, kes jäid pika ninaga, ei protesteerinud: kõik teadsid hästi, et parem on nokk maas hoida või muidu võisid nad maabuda salapolitsei pimedates ja rõsketes katakombides.

Nii läks Põrnikas masstootmisse alles pärast Teist maailmasõda.

Tõsi, väike kogus autosid toodeti ka sõja ajal, kuid need läksid peaaegu eranditult natsiülikute isiklikku kasutusse.