Miks mu mees joob, ja mida mina sellest õppisin
“Mees joob iga päev kaks siidrit või õlut. Miks ta joob? Kas tal on minuga nii halb, et ajab jooma.”
Nii alustasin loomulikult põhjuste ja järelduste otsimist iseendast.
Kaasa töötab palgatöölisena. Iga päev kellast kellani. Käib peale tööd õhtul poest läbi — toob leiba, vorsti ja õlut!
“Kuule, minu Rainet ka joob,” vastab Riina, kelle mees peab edukat väikeäri.
Sain teada, et mõnikord joob Rainet lausa viis õlut ja siis jõuab tööle nii umbes keskpäevaks.
No natuke see mind ju lohutas, kuid kindlasti avardas see mu silmaringi.
Kord kohtusime Riina, mina ja Annika ööklubis. Rääkisime Annikale ka oma lood ära. Et minu mees Toivo joob, ja et Riina mees Rainet ka joob.
Annika polnud algaja, küsis kohe vastu, et mida ja kui palju.
“Häh, nannipunnid. Mis te plärate,” vastas Annika.
“Minu mees joob viskit. Ja kohe pool pudelit või terve pudeli. Ajab miskit suuräri venelastega, sõidab Venemaa ja Euroopa vahet. Aga kui kodus on, siis joob,” ütles Annika meile oma rabava tõe.
Teda see ei häiri — oma raha eest joob. Annika käib tööl, käib trennis ja tegeleb hobidega. Lapsi neil pole, ja ta ei taha ka.
Vaatasime Riinaga teineteisele otsa. Mina tundsin ennast lohutatuna, aga Riina mitte.
“Ei,” ütles Riina. “Mina sellega ei lepi. Lasen lastel isa käest lubaduse võtta, et ta ei jooks iga päev.”
Meie jõime aga oma joogid ära ja läksime tantsima. Toivo, minu mees, jõi edasi.
Riina seitsmeaastane poeg sai aga oma isalt lubaduse, et ta ei joo enam.
See käis nii, et poiss pistis isale valge paberi nina alla ja palus autogrammi. Ja sellele paberile lisas ta suurte tähtedega: issi lubab, et ta ei joo. Mure oma mehe joomise pärast tuli ja läks. Tsükliliselt, nagu ikka naise elu.
Kord nägin telekast kuidas dr. Noormann selgitas, et mees peabki natukene jooma. See aitab tal stressi leevendada. Aga just natukene, mitte üle piiri.
Tundsin uskumatut kergendust. Hakkasin ise ka iga õhtu konjakit jooma. Vahepeal ei muretsenud mehe joomise pärast üldse. Võtsin sõbrannaga pitsi konjakit, siis jälle lahendasime ära seltskonnas mõned veinid. Kuniks kord pidin minema günekoloogi juurde, aga õudne pohmakas oli.
Sõitsin vastuvõtu ukse ette, parkisin ja sammusin uduselt ukse taha. Ei olnud hea ega kindel tunne.
Isegi riigihaigla ületöötanud personali jaoks näisin ilmselt haigusnähtudega — minu poole pöörduti, kui olin pool tundi rohelise seinaga tõtt vahtinud — ja selgus tõsiasi, et ma olen tulnud täpselt 24 tundi varem.
Välja minnes oksendasin diskreetselt haigla ette prügikasti, ise sisendasin endale, et ma olengi haige.
Puhta mürgituses.
Nagu toidumürgitus kohe.
Ja sõitsin koju, teki alla häbenema. Hea, et oli suvi ja puhkusenädal.
Siis hakkasin muretsema, et miks mina joon. Mul on ju hea mees ja tublid lapsed, tööl pole häda midagi. Sõbrannad on ka vahvad.
Sain aru, et mu mees ka ei põe oma elu pärast. Võtab lihtsalt peale tööd paar õlut. Aga mina ei kanna välja sellist süstemaatilist stressi leevendamist. Ma hakkasin sõbrannaga hoopis õhtuti jalutamas käima. Kui saame tugevamaks, hakkame isegi võib-olla jooksma.
