Ärge tahtke olla keegi teine

Mõtted pole midagi muud kui ritta lükitud sõnad. Neil pole meie üle mingit võimu, väljaarvatud kui neile järele anname. Neil pole mingit tähendust. Tähenduse anname neile ise. Meie ise saame otsustada, milliseid mõtteid mõtleme, millised meid toetavad ja aitavad.

Iseenda väärtustamiseks peame kõigepealt vaba-nema sõltuvusest teiste arvamusest. Ja palju sellest, mida endast arvame, on vähemalt sama sõge ja vale.

See, mida enda juures vääraks või sobimatuks peame, pole tihti midagi muud, kui individuaalsuse alatähtsustamine. Tegelikult on see meie kordumatus ja isikupära. Loodus ei korda ennast kunagi. Ei ole ju olemas kahte täpselt identset lumehelvest või vihmapiiska; iga ülane on kordumatu; pole kahte ühesugust sõrmejälge. Kõik inimesed on erinevad. Me peamegi olema kordumatud. Kui seda endale teadvustada, lakkab alusetu konkurents ja võrdsustamine. Tahta sarnaneda teistega tähendab lasta oma isikupäral, oma hingel känguda. Me oleme oma planeedil Maa selleks, et seda oma isikupäraga rikastada.

Ma ei teadnud, kes ma olen, enne kui hakkasin endast hoolima sellisena, nagu olen. Kasutage oma teadvust. Mõelge mõtteid, mis teid rõõmsaks, õnnelikuks teevad. Tehke midagi, mis teile head teeb. Sööge seda, mille järgi on isu. Kõndige nii, nagu teile on kõige mugavam.

Mõelgem korraks tomatitaimele. Pole muud vaja, kui üksainus kuivatatud seeme, mis mitte millegi poolest ei meenuta tomatit, panna see mulda, kasta ja talle päikest anda. Kui ilmub esimene kasvuke, ei hakka te ju manama, et see polegi tomatitaim, sest ei sarnane vilju kandva tomatitaimega. Vastupidi, tunnete temast rõõmu, hoolitsete tema eest. Kastate, puhastate umbrohust, kiidate teda ja ennast ning jääte ootama, mil ta suureks kasvab, õitsema hakkab ja viljad arenevad. See kõik saab alguse tillukesest, märkamatust seemnekesest.

Sama käib uute kogemuste kohta. Muld, millesse seemne panete, on teie alateadvus. Seeme on suhtumine endasse. Kõik uued kogemused võrsuvad sellest seemnest. Kastmisvesi on enda jaatamine. Soojendage end positiivsete mõtete päikesepaistega. Negatiivsed mõtted on umbrohi, tõrjuge neid.

Holistiline filosoofia

Uute kogemuste otsinguil aitaks üldjoonteski tutvuda holistilise e tervikliku meditsiini filosoofiaga, õpetusega keha, vaimu ja hinge terviklikkusest. Jääb mõni osa tähelepanuta, pole me enam terviklikud. Pole tähtis, millest alustada, kuid ikka nii, et ka teiste osadega oleks arvestatud. Kui laps pärast esimest kukkumist ei üritakski enam käia, ei õpiks ta eales kõndima, jooksma, hüppama jne.

Õppeprotsess on alati üks ja seesama: eelkõige ebakindel kobamine, kompimine, proovimine, oma taktika otsimine, sest alateadvus õpib ainult õnnestumise, ebaõnnestumise kogemusest. Igal järgmisel katsel õpime midagi juurde, kuni saavutamegi teatud meisterlikkuse. Ühel läheb see ladusamini, teisel läbi suuremate raskuste. Ameeriklannast lektor, psühholoog Louise L. Hay meenutab oma esimest esinemist: ”Kui lavalt ettekannet esitamast lahkusin, ütlesin iseendale — Louise, sa olid hämmastav! Esimese korra kohta fantastiline! Viiendal-kuuendal korral oled juba proff. Mõni tund hiljem kaalutlesin asjalikult-kainelt, mida järgmisel korral saaks teha paremini. Oleksin mõelnud, et ettekanne oli siit halb ja sealt vigane, oleksin järgmist esinemist kartnud — nüüd aga julgen väita, et kuues esinemine oli tõepoolest tasemel.”

Psühholoog oma päevakavast

Louise L. Hay kirjutab: tavaline tööpäev kulgeb umbes nii — kohe pärast ärkamist, veel voodis olles, avaldan tänu kõige eest, mis minuga juhtus. Käin duši all ja siis mediteerin, palvetan ja jaatan ennast. Edasi 15 min sporti või aeroobikat. Hommikueineks söön puuvilju, joon mahla või raviteed. Tänan Emakest Maad, et ta mu söögilaua eest hoolt kannab ja tänan toiduaineid, et nad on loovutanud oma elu minu toitmiseks. Järgneb töö.

Enne lõunasööki lähen peegli ette ja jaatan kõva häälega kõike, mis minus on head - laulan-ümisen: Louise, sa oled võrratu, täna on üks paremaid päevi sinu elus, kõik areneb sinu kasuks; mida tahad saada, sa saad; saad kõike, mida vajad, kõik on hästi korraldatud. Lõunasöögiks on suur salat — jälle õnnistan sööki ja tänan. Pärast lõunat lõõgastun ja vahest kuulan muusikat. Õhtusöögiks on tavaliselt aurutatud juur- ja teravili, sekka kala või kanaliha. Sellise lihtsa söögiga funksib mu keha kõige paremini. Õhtust söön meeleldi teistega koos, õnnistame sööki ja meid endid.

Siis loen või õpin midagi, õppida on alati midagi. Voodisse minnes mõtlen päeva läbi ja õnnistan oma tegemisi. Viimane mõte on, et küllap magan rahulikult ja sügavalt ning hommikul ärkan puhanu ja reipana. Tunnen ette rõõmu saabuvast päevast.

See kõlab ülespuhutuna ja tüütuna? Jah, algul tundub, et oh, Issand, kust ma selle aja peaksin võtma, muudkui täna ja palu, mõtle ja õnnista. Aga me ju mõtleme pidevalt, ainult, kui palju on sealhulgas viljakaid mõtteid? Kuidas algab teie päev? Mis on teie esimene mõte? Meil kõigil on üks esimene mõte. On see positiivne või negatiivne? Kas mõtlete kõigepealt oma valudele-vaevustele-muredele ja ohkate, et jälle hakkab kõik otsast peale...

Või rõõmustate juba ette, et päev tuleb ilus, viljakas, et kõike, mida teete, teete rõõmuga? Esimesel juhul võite kindel olla, et kõik, mida ette võtate, üht- või teistpidi untsu läheb, sest ise ju häälestasite ennast ebaõnnestumisele. Kui asute midagi tegema vastumeelselt, ette teades, et see ei õnnestu, siis see ei saagi õnnestuda.

Kui teate ette, et annate oma parima, siis lihtsalt ei saagi midagi ebaõnnestuda. Olge see, kes te olete. Ärge tahtke olla keegi teine. Mõelge endast hästi, siis olete see, mis te mõtlete.