Loomulikult teame me kõik, et mehed meie rindu vahivad. Kaetud või mitte, kinninööritud-nööbitud või dekolteeritud, vahet pole. Ikka vahivad. Lihtsalt vahel tahaks teada, kas nad sellest ise ka aru saavad. Või põhjendada oskavad. Ma mõtlen asjalikult põhjendada, mitte ühmata stiilis „ma olen ju mees, mis sa must tahad?“. Jah, looduse ja instinktide (kas saab seda ikka instinktiks nimetada? Naised ju nii paaniliselt meeste kubet ei piilu? Ega ju?) vastu ei saa, aga kuhu jäävad tavad? Normid? Kombed? Hea maitse, käitumise ja sündsusepiirid?

Ahmet, kes on minust oluliselt noorem ja kelle maitsele ning naiseidaalile ma kindlasti ei vasta, kinnitab aga teooriat. „Jah, ma ei jõllita sind ju kogu aeg. Lihtsalt kui sa siin üle laua küünitasid (teadmiseks, et ma ei tee seda kogu aeg, lihtsalt ta ulatas mulle midagi), siis ma lihtsalt, kogemata vaatasin pisut kauem su rindu kui muidu. Ma olen ju mees ikkagi“. Nojah, kui vaateväljas, siis ilmselt vaataks igaüks. Isegi naisterahvas. Kui telekast reklaamipausi ajal Actimeli ja SMS laenule lisaks ka bikiinides naist näidatakse, vaatan ju minagi. Sest see on lihtsalt seal, vaateulatuses. Nii tundub paljude meestega olema. Just meelega ei vahita, aga kui juba silme ees vilksab, siis miks ka mitte? Lihtne vaatamine ju haiget ei tee? No tegelikult natuke teeb ikka küll, seda siis kui avastame kellegi end unustamatult piidlemas. Kala pilguga. Ila tilkumas.

Järgmise punktina jõuame Ahmetiga teemani, et mehed jagunevad „jõllitamise ja eelistuste“ suhtes kaheks. Ühed, kes keskenduvad rindadele, teised on pigem tagumikuvahtijad. Muidugi on veel suur hulk pervosid, need jätsime targu jutust välja, oleks liiga keeruliseks läinud. Arvates, et ma peamiselt oma rinnapartiid rõhutan (no vahel kannan avara kaelusega särke küll, mis seal salata. Ilusaid asju ei jäta ju sellepärast ostmata…), leidis Ahmet, et võibolla peaksin omale suurema „sihtgrupi“ leidma. Kasvõi huvi mõttes. Et kui ma end juba eest neile reklaamin, kes kohe esimese hooga rindadele keskenduvad, siis miks mitte ka oma tagapoolt eksponeerida. Seda siis juba neile, kelle msitse-eelistused teised on.

„See on nagu autoga- kui eest on masin korralikult üles vuntsitud, põrkeraud läikima löödud ja kümned erinevad tuled paigaldatud, siis ei saa ju auto tagumist osa endistviisi tagasihoidlikuks jätta“, jätkab Ahmet. (Kas on mõni vestlus, kus mehed ei räägi sõnagi autodest? Või jalgpallist?)

„Üldsegi, sa peaks palju sagedamini seelikut kandma, sellest oleks kohe kõvasti abi“. No nii, hakkab pihta (kui ma saaks iga kord euro, kui seda „ülioriginaalset mõtet“ kuulen, oleks ma tublisti rikkam. Palju rikkam kohe.). No ei ole ma eriline seelikutüüp. Igavene jändamine sukapükstega, et õigetpidi jalas oleks, sukasilmad ei jookseks ning enda riidessepanek võtab ilmatu aja. Jalanõude valimise-sobitamise nuhtlusest rääkimata. Üldsegi on ilmad Belfastis nii nirud, et läbi selle vihma ning tuule rühkides vaevalt ma neid „tagumikufänne“ märkan. Siis on muudki teha. Ning miks seelik parem on, kui näiteks kitsad teksapüksid? Esmase visuaalse ülevaate peaks ju saama küll?

Nii arutan endamisi, ning lõunapausil küsin kohe esimese asjana Alejandrolt, kui vestlus tavapärase „Tere, kuidas käsi käib?“ etapi läbinud on, et mida tema siis esimese asjana naiste juures vaatab. „Nägu“, on tema vastus kiire, lühike ja kindel. „Alati nägu esimesena“. Ei tea, kui erandlik selline eelistus küll on, aga mulle erandid meeldivad. Isegi kui nad on üsna pealiskaudsed.