Ta on ise rääkinud, et ta on enne ka petnud. Oma eelmist kallimat pettis praeguse naisega ja praegust naist petab siis minuga. Suhete vahepeal on tal olnud üheöösuhteid ja niisama seksisõbrannasid. Ta muidugi kinnitab, et mina olen täiesti ainulaadne ja ta pole kedagi minutaolist varem kohanud ja kõik see ilus jutt… ja kohe pidi oma naise juurest ära tulema, kui on välja mõelnud ja kokku leppinud, kuidas lapsega edaspidi jääb.

Mul pole varem selliseid kogemusi olnud. Meestega olen muidugi kokku puutunud ja suhtes olnud, aga need suhted on lõppenud teistel põhjustel (vähemalt minu teada). Mina ise ei ole kunagi truudust murdnud ja need mehed, kellega ma olen suhtes olnud, ei ole minu teadmist mööda samuti petnud. Nüüd olen jõudnud nii kaugele, et tahaksin juba hakata pereloomisele mõtlema ja kui see petmise aspekt välja arvata, on uus silmarõõm just see, kellega ma näeksin end koos vananemas ja lapsi kasvatamas.

Tahaks uskuda, et äkki ta nüüdseks on oma sarved maha jooksnud ja on tõesti valmis maha rahunema. Tal on olnud naisi küllaga, ta on saanud kõike kogeda. Muidugi ei suuda mina talle kõike pakkuda, aga vähemalt voodis ei ole meil küll mingeid probleeme, on hoopis ideaalne klapp. Saame hästi läbi, vaated elule on sarnased ja meil on koos lõbus. Mul ei ole selle vastu midagi, et tal on laps. Lapsed mulle meeldivad ja kui ta praegune proua vähegi lubaks, siis hoiaksin ja armastaksin seda last rõõmuga ja kogu südamest, sest tegu on tõeliselt armsa pisikese nupsikuga.

Aga kuidas ma tean, et tal minust ka aasta-paari pärast küllalt ei saa? Ma ei tahaks küll olla tema järjekordne vallutus, kelle ta mõne aja pärast uue ja parema vastu välja vahetab. Tema kinnitab, et olen ta elu armastus ja seda ei juhtu iialgi, aga kust mina tean, äkki on ta seda rääkinud oma kõikidele eksidele…

Andke nõu, kes on samas olukorras olnud! Kas mehest, kellel on pikk petmise ajalugu seljataga, võib saada viisakas ja viks pereisa?