„Me ohverdame terve miinimum­palga selle nimel, et peremees saaks Range Roveris ringi uhkeldada.”

Katkend Ann Cleevesi raamatust "Vareselõks".

Bella matustele eelnenud päeval ilmus Baikie majja Peter Kemp. Rachael oli olnud kella nelja ajal ärkvel ja kell viis väljas mäel, nüüd aga oli ta tagasi, sõi hommikust ja soojendas ennast. Öösel oli mäeharjadele puistatud värsket lund. Praegu paistis küll päike, kuid viimasel transektil tõusis puhanguline tuul. Kui ilm oleks kohe alguses samasugune olnud, poleks ta hakanud vaeva nägemagi. Grace käis Holme Parki mõisas üht jõge läbi. Anne täitis köögis välipudelit ja hakkas peagi välja minema. Tema kuuliski autot esimesena, läks vaatama, kes see on, ja hõikas Rachaelit.
„Issand jumal! Sa tule ja vaata seda!”

Toolilt tõusta ning tule ja röstsaia juurest lahkuda oli küll kõige viimane asi, mida Rachael oleks tahtnud, ent Anne ei olnud ju sugugi mitte alati nii heatujuline. Tema kutset eirata oleks olnud ebaviisakas. Ta võttis kohvi kaasa ja läks sokkide väel köögi­uksele. See oli Peter, kelle tuliuue Range Roveri reisijapoolsel uksel oli firma Peter Kemp ja Partnerid tagasihoidlik logo. Rachael ei olnud seda autot varem näinud ja ta isegi ei teadnud selle ostmise kavatsusest, aga ta ei toonud kuuldavale ainsatki kommentaari. Anne ei olnud nii vaoshoitud.

„Ah et seepärast sa siis maksadki oma lepingulistele töötajatele sandipenne,” ütles ta Peterit narritades, kuid juhtides ühtlasi ka tähelepanu ühele tõsisele küsimusele. Talle oli alati tundunud, et teda ei hinnata piisavalt kõrgelt. „Me ohverdame terve miinimum­palga selle nimel, et peremees saaks Range Roveris ringi uhkeldada.”

Peter ei solvunud ja naeratas saatanlikult. Rachael läks majja tagasi.

„Seda tehakse üksnes klientides usalduse äratamiseks,” kuulis ta Peterit ütlemas. „Sa oled terase peaga daam. Sa saad sellest aru.”

Tema hääletoon oli flirtiv. Rachael teadis Anne’i mainet ohjeldamatu ja valimatult himura neiuna ning mõtiskles, kas neil on olnud kunagi armulugu või on see neil Ameliast hoolimata praegu.

„Noh, mina kui palgaori töötan nüüd parem edasi,” lausus Anne. „Ma ei tahaks kohe kuidagi, et mind vallandatakse.”

„Kullake, seda ei sünni küll mitte mingil juhul,” kostis Peter muretult. „Sa oled krahvkonna parim botaanik.”

Kui talle midagi ka vastati, siis Rachael seda igatahes ei kuulnud. Peter tuli elutuppa ja jäi soojust ära varjates seljaga kamina poole seisma. „Kas sina välitööle ei lähegi?” küsis ta.

„Ma juba käisin. Niivõrd hilisel kellaajal ei ole loendamisel mingisugust mõtet. Sa peaksid seda ju teadma. Sina selle käsi­raamatu kirjutasid.”

Peter vaatas Rachaelit niisuguse näoga, nagu ei saaks ta aru, mida too öelda tahab. Mõnikord Peter suutiski panna Rachaeli uskuma, et ta nägi oma osa Kempi metoodika koostamisel unes ja on hulluks minemas. Peter istus teisele toolile. „Ma kuulsin Bella kohta,” ütles ta. „Mul on nii kahju. Seepärast ma siia tulingi. Tulin vaatama, kuidas sa ennast tunned.”

„Hästi tunnen.”

„Ei, ma räägin tõsiselt. Ma tean, kui lähedased te omavahel olite.”

„Päris tõega. See oli küll šokk, aga ma tunnen ennast hästi.”

„Ega sul ole mingisugust aimu, miks ta seda tegi?”

„Mitte kõige vähematki.”

„Sa vist ei ole kuulnud, mis talust edasi saab?”

„Dougie ei tule kindlasti selle pidamisega toime. Ma oletan, et kui Neville talu eest hoolitsemist enda peale ei võta, müüakse see maha. Dougie viidi hooldekodusse. Selle eest tuleb ju maksta.”

„Mis seal praegu toimub? Uted peaksid poegima.”

„Poegimisel hoiab silma peal Geoff Beck Langholme’ist. Ilmselt leppis selle suhtes kokku Neville.”

See meenutas pigem ülekuulamist, millele oli Rachaeli allutanud too noor politseinik.

„Neville Furness. Kas ta on siin käinud?”

„Ei ole, ma pidin temaga kõnelema telefoni teel. Ta tegeleb matuste korraldamisega.”

„Kas sa tead, et ta töötab firmas Slateburn Quarries?”

„Olen kuulnud.”

Peter tegi paipoisiliku näo ja kostitas teda naeratusega. „Ega sellist võimalust vist ei ole, et ma ühe kohvi saaksin?”

Rachael keetis talle küll kohvi, kuid süüa ei pakkunud. Varude täiendamiseks tuli neil teha läbi vaevaline sõit Kimmerstoni ja ta ei näinud mingisugust põhjust nende toitu temaga jagada. Kui nad omal ajal üheskoos Baikie majas elasid ja Peter veel fondis töötas, tõi ta sinna maiuspalasid – värsket krõbeda koorikuga saia Slateburni pagarikojast, pasteeti ja Brie juustu Kimmerstoni kulinaaria­kauplusest ning Hispaania maasikaid supermarketist, kuigi mõlemad teadsid, et nende kasvatamiseks on kuivendatud Costa Doñana ja kui neil veidigi südametunnistust oleks, siis nad maasikaid ei puutuks. Täna tuli ta tühjade kätega ja Rachaelile tundus paratamatult, nagu oleks teda petetud.

„Ja projekt?” küsis Peter. „Kas see edeneb hästi?”

„Senimaani jah. Väga hästi.”

„Anne on muidugi väsimatu rühmaja, aga Grace hakkab siin harjuma, eks ju? Ma olen kuulnud temast suurepäraseid asju.”

„Oma teemat näib ta kindlasti tundvat.”

Rachaelil polnud vähimatki tahtmist arutada Peteriga Grace’i tervist või vaimset seisundit. Talle oli saanud harjumuseks jätta võimalikult palju asju enda teada. Liiatigi oleks nende naiste­rahvaste probleemide üle aru pidamine kuulujuttude rääkimise moodi välja näinud.

„Seega me hoiame ajakavast kinni?”

„Me oleme sellest ees. Meil on ilmaga vedanud.”

„Tore. See on tore.”

Näis sedamoodi, et Peter ei taha siiski veel lahkuda. Ta istus närusel toolil, mis oleks tudengitoakeseski sobimatu välja näinud ja poleks kindlasti leidnud endale kohta korteris, mida ta jagas Ameliaga, ja hoidis peos tühja kohvikruusi. Rachael sai aru, et Peter tahab temaga rääkida. Ta kogus jõudu mingisuguseks ülestunnistuseks, pihtimuseks või koguni andekspalumiseks. Rachael­ ei tahtnud kuulda, mida tal on öelda. Ei tema naise ega töö ega muude asjade kohta.

„Kas sa matustele tuled?” küsis Rachael järsult.

„Ma ei tea. Ma ei ole sellele mõelnud.”

„Minu arvates sa peaksid tulema. Bellast oli Peter Kempile ja Partneritele palju abi.”

„Võib-olla ma siis tulen.”

„Ja kui sul on talu kohta küsimusi, siis sa saad ju Neville’ilt järele pärida.”

„Jah.” Aga Peteri hääl oli ikka veel ebalev.

„Kuule,” ütles Rachael. „Ma olen puruväsinud. Mulle kuluks ära paar tundi und enne seda, kui ma õhtul jälle välja lähen.” Kuigi ta sai juba praegu aru, et tuul on siis liiga tugev.

„Muidugi. Ma pean nagunii ära minema. Mul on kohtumine looduskaitseameti omadega. Uue töö võimalus. Hea uudis, eks ole?”

Rachaeli ainus vastus oli see, et ta tõusis püsti, soovides näidata, et ta ootab külalise lahkumist otsekohe. Peter oli oma jopi kööki jätnud. Sisenedes oli ta heitnud selle pingile. Tema saapad olid lävepaku juures. Ta sidus saapapaelad kinni, tõmbas siis jopi ülle ja keeras krae üles. Rachael ei vaevunud välisrõivaid selga panema, vaid jäi teda ära saates uksele. Range Roveri juurde jõudes pöördus Peter näoga tema poole ja jättis nukra käeviipega hüvasti.

Auto sõitis aeglaselt kohalt minema ning ootamatult jooksis Rachael sellele karjudes järele ja kolkis uksele kohas, kuhu oli paigutatud logo. Õu oli jalgadele väga külm hoolimata isegi sellest, et ta kandis pakse villaseid sokke. Peter pidurdas ja vaatas innustunult aknast välja. Võib-olla ta arvas, et lõppude lõpuks antaksegi talle võimalus Rachaelile hinge puistata.

„Mul on tarvis sinu käest üht asja küsida.”

„Muidugi, mida iganes.”

„Kas sa käisid Bella surmapäeva pärastlõunal teda vaatamas?”

Peter oli viivuks rabatud. Ta näis olevat kõnevõimetu, kuid küllap üksnes seepärast, et ta oli oodanud teistsugust küsimust.

„Ei käinud,” ütles ta viimaks. „Miks ma oleksin pidanud käima? See on ju sinu projekt.”

„Kas sa ei olnud seal mäe otsas?”

„Ei. Miks sa seda küsid?”

Rachael raputas pead ja astus Range Roverist eemale. Peter kõhkles ja sõitis siis minema.
Rachael oli veendunud, et mees valetas. Selle meenutuse käivitas temas Peter, kui ta auto juures seistes pöördus, et hüvastijätuks viibata. See oli kuidagiviisi seotud tema rühi ja üleskeeratud kraega jopi kujuga. See mees, keda ta Bella enesetapu õhtul läbi Black Law’ koolme sõites oma auto esitulede valgel nägi, oli Peter. Ja ta valetas.