"Toon siis kohe ühe näite. Mind kutsuti sugulase lapse sünnipäevale, kes sai kaheaastaseks. See toimus ühes suures ja uhkes Tallinna mängutoas, kus saaks korraga pidada sünnipäeva mitu last, aga need lapsevanemad olid muidugi terve mängutoa kinni pannud. Ise põhjendasid seda sellega, et siis ei saaks keegi neid häirida.

See selleks, osad inimesed vajavadki rohkem nö privaatsust. Küll aga oli hämmastav, et sinna peole olid kutsutud KÕIK, keda vähegi kutsuda andis. Vanavanemad, kaugemad sugulased, loomulikult kõikide nende lapsed, ümbruskonna pered... osadele oli see umbes teine kord elus, kus nad seda põngerjat nägid.

Võib ju tunduda, et see on tore viis, et kord aastas kõik kallid inimesed kokku kutsuda ja lõbutseda? Aga ei ole ju! Selle lapse ema jooksis kogu aeg ringi, suu kramplikult kinni surutud, üritades jätta muljet, et kõik on ideaalne ja see siin on praegu parim pidu maailmas. Oma abikaasale nähvas ta pidevalt, et miks too küll ei pildista, kuidas ta siis saab pärast oma kallikesest pildi Instagrami panna...

Loomulikult oli mängutuppa kutsutud ka kloun, mustkunstnik ja tätoveeringute tegija. Võib mõelda, et küll on vahva, et nii palju on nähtud laste lõbustamiseks vaeva, aga ka see läks üle piiri. Kuna sünnipäev kestis kolm tundi, ei saanud lapsed üksinda pea üldse mitte mängida, sest kogu aeg keegi tegeles nendega. Vahetpidamata. Oli näha, et see ei läinud tegelikult väga lastele peale. Üks laps käis ka oma isa juures kurtmas, et ta ei jaksa enam kõiki neid tegevusi kaasa teha... Mille peale siis isa ei vaevunudki oma nina nutitelefonist tõstma ja mühatas ainult, et mine-mine, lõbutse nüüd!

Ja see kaheaastane sünnipäevastaar? Tema nuttis enamiku ajast. See suur lärm ja sagimine oli tema jaoks võõras. Vanemad üritasid teha kõike, et ta naeratas ja naudiks, aga iga tunniga muutus laps virilamaks.

Mina ei saa aru. Miks on vaja korraldada nii väikestele lastele nii uhket sünnipäeva? Mida see annab? Keegi ju tegelikult lõpuks ei naudi! Miks on vaja panna mõne tunni alla mitusada eurot?"