Mari-Vivian Ellam: unistasin noorena kümnest lapsest, aga ajalooõpetaja ütles, et see on lollide pärusmaa
Ilmselt olen kaasaegse naise musternäide: enne kui umbes kolmekümnendate eluaastate keskpaigas abiellusin ja pere lõin, omandasin kõrghariduse ja saavutasin majandusliku iseseisvuse. Nüüd, 40ndate eluaastate veerel on mul tore mees ja kaks väikest last, mõne inimese arvates oleme musterpere ja ma olengi õnnelik, kõik on üsna hästi. Aga üks mõte on mu kuklas olnud terve abielu aja: ma oleksin pidanud/võinud alustada pere loomisega varem.
Olen nõus, et kedagi ei saa survestada ja sundida peret looma. Kuid teisalt on tänapäeva naisel surve mitte luua liiga vara perekonda. Lapsest saati kasvatatakse meid teadmisega, et enne peab omandama hariduse, saavutama majandusliku jõukuse, elus kõik ära proovima, reisima, alles siis looma pere. Jah, miks ka mitte teha nii, siis on endas rahulolu, et miski pole laste pärast jäänud tegemata/proovimata ning saab laste kasvatamist nautida.
Varateismeeast on minu unistuseks olnud suur pere. Tänapäeva mõistes väga suur pere: 10-12 last. Ilmselt on selline unistus paljude inimeste jaoks arusaamatu, utoopiline, naeruväärnegi, aga kas peaks? Miks on unistus 10 lapsest halvem kui unistus karjäärist? Miks 10 last ei võikski olla karjäär, elutöö? Jah, see on väljakutse naise kehale, aga kas siis töökarjäär ei ole? Varajased ärkamised, pikad tööpäevad, paiguti suur füüsiline pingutus, lisaks vaimne surve, millest tekivad peavalud, unehäired, ülekaal või isutus. Ega töölkäimine ei ole naise tervisele sugugi lihtsam kui sünnitamine. Ma olen teinud mõlemat, usun, et võin nii väita.
Miks ma siis ei loonud 20ndate eluaastate alguses peret ega saanud 10-12 last, nagu unistasin? Minu arvates tuleb siin mängu ühiskondlik foon, mis mu unistusele kaikaid kodarasse viskas ja tegi selle üsnagi teostamatuks. Ärge mõistke mind valesti, ma ei kahetse oma elu ega süüdista oma valikutes kedagi teist, kuid püüdke mind mõista. Mul oli tõesti raske oma unistust täita, sest ma olin selle unistusega üksi, mul polnud toetajaid. Pealtnäha tundub, et vaja oli vaid pealehakkamist ja meest, kes minuga kampa lööks, kuid nii lihtne see siiski pole.
Ma kasvasin üles lahutatud vanemate peres ja kuni viimase ajani polnud mul kindlust, et suhe, millesse ma astun, jääb püsima. Mul polnud teadmisi ega oskusi, kuidas seda saavutada. Enamik suhteid, millesse ma astusin, tekitasid minus tunde, et ma tahan põgeneda, ja see tunne kasvas iga kord nii tugevaks, et ma paningi jooksu, enne kui suhe tõsisemasse faasi jõudis. Lõpuks kujunes mul välja tugev käitumismuster valida välja mehi, kes pole minust huvitatud, ehk ühtaegu püüelda suhte poole ja samal ajal seda vältida.
Kui kohtusin oma abikaasaga, läksime väga paljust läbi, enne kui julgesin temaga abielluda. Ta suutis kuidagi läbi murda kõigist minu naljakatest käitumismustritest, aga lihtne see tal polnud. Ma olin väga mures meie suhte jätkusuutlikkuse pärast, eelkõige enda pärast. Teatud rahu ja julgustust sain PREP-koolitusest, mille enne abielu läbisime. Kui olin aga 20aastane, ei olnud mingeid paarisuhtekoolitusi isegi olemas. Aga teadmisi, tuge ja tarkust oli mul väga vaja, et luua tugev pere maailmas, kus lahutused on igapäevased ning fookus on pigem isiklikul, mitte pereõnnel.
Teine oluline aspekt minu loos on ilmselt ühiskondlikult valitsev noorte emade ja suurperede stigmatiseerimine. Kui inimene on ise üles kasvanud suurperes ja teatud liiki nn dünastias, kus põlvest põlve on edasi kantud pereväärtusi, siis ta sellist survet nii palju vast ei taju või on vähemalt sellele immuunne. Mina ei olnud. Mäletan, kuidas mu keskkooli ajalooõpetaja rääkis, et mida lollimad inimesed on, seda rohkem lapsi neil on või umbes nii ehk et intelligentsus ja laste arv on pöördvõrdelises suhtes. Mäletan, kuidas ma oma peas sellele vastu vaidlesin, mõeldes, et ma kavatsen tõestada, et nii ei ole: ma saan palju lapsi ja olen akadeemiliselt võimekas samal ajal. Aga ma ei olnud nii tugev, et ühiskondlikule survele vastu seista.
Iroonilisel kombel ei saavutanud ma kumbagi: ei akadeemilist ega perekondlikku edu. Ma olin tubli tudeng, kursuse parimate hulgas, kuid mul polnud püsivust, et teha akadeemilist karjääri, ehkki võimed seda lubasid. Ma ju ei igatsenud seda piisavalt palju, õieti üldse mitte, mina tahtsin lihtsalt suurt peret ja palju lapsi. Kuid akadeemiline keskkond paelus mind piisavalt palju, et hakkas ajapikku hägustama mu suure pere igatsust ning ma jäin kuhugi vahepeale hõljuma, liikumata oma elus kuhugi. Mõtteviisil on ju komme olla nakkav, nii et ühel hetkel olin ise jõudnud punkti, kus vaatasin hariduseta pereemadele väikse halvakspanuga, nii-öelda ülevalt alla. Kulus vaid paar aastat, et vahetada oma unistused selle vastu, et olla üks mõttetu ennast täis mutt. Loomulikult enda arvates olin ma andekas ja intelligentne noor naine, kel on vabadus oma eluga teha midagi iganes. „Milline huumor! Milline kild!“ ütleksin Sofi Oksaneni sõnadega selle peale.
Ma olen näinud kõrvalt ka teisi inimesi kartmas rihtida oma unistusi. Edu ja teadmiste tagaajamine tõmbab mõnikord inimesed endaga nende enese tahtmata kaasa. Kui olin noor, siis üks varateismeline sõber tunnistas, et tahaks saada bussijuhiks, ent ei julge seda teistele tunnistada, sest nad pettuks, et ta kõrgemale ei rihi ja oma potentsiaali täide ei vii. Miks ei võiks inimene olla bussijuht, kui ta seda tõesti tahab? Häid bussijuhte on väga vaja. Mu sõber jättis lõpuks siiski akadeemilise teekonna pooleli, hülgas alternatiivsed eluteed ja sõidab nüüd õnnelikult liinibussi. Ma olin vaimustuses, kui seda nägin! Süda läks nii soojaks nähes, et keegi on oma unistuse vaatamata hirmudele teoks teinud.
Kolmas aspekt, mis mu elu on lisaks vähesele ettevalmistusele paarisuhteks ja intellektuaalsete saavutuste ideaalile kujundanud, on kahtlemata iseseisva ja vaba naise ideaal. Veensin aastaid end, et olen iseseisev ja vaba, aga tegelikult tõmblesin mingis segases tõmbetuules end oma unistustest eemale tõugates. Selle 20 aastaga, mis järgnes nendele ajalooõpetaja sõnadele keskkooli klassiruumis, ei teinud ma sisuliselt mitte midagi tarka. Kui ma seljataha vaatan, siis seal on nii palju piinlikkust ja tühi-tähi, et valus hakkab. Õnneks ma vaatan harva seljataha.
Muidugi olen palju mõelnud, et nüüd ma olen ju palju targem ja kogu elu valmistas mind emaks saamiseks ette ja muud sarnast. See on suures osas siiski täielik jama. Minu võime lastega hakkama saada ei ole parem, kui oli 15aastaselt. Ma töötasin toona lapsehoidjana ja tundsin sellest rõõmu, aastate möödudes nautisin seda aga justkui üha vähem. Muidugi ma arvasin oma esimest last oodates, et ma olen täielik proff, aastaid ju koolis töötanud ja puha. See oli järjekordne kild, mis toob sisse uue teema, millele olen viimastel aegadel mõelnud: sünnitusjärgne depressioon. Tunda, et olen oskamatu ja rumal, on 20aastaselt ikka palju kergem kui 40aastaselt. Kui naine saab lapse peale 35ndat eluaastat, olles eelnevalt jõudnud tööalaselt edeneda, on tema tõenäosus sünnitusjärgset masendust kogeda üsna suur. Kes see ikka tunneks end mugavalt ja hästi, kui ta satub olukorrast, kus teda tööalaselt tunnustatakse ja teda saadab edu, olukorda, kus ta peab tegelema väikse beebiga, kelle nutud ja käitumine on ettearvamatu, tal puudub igasugune tunnustus ja tagasiside ning iga uus päev toob ootamatusi, milleks ta valmis pole? Lisaks see tunne, et oled kaotanud kogu sõltumatuse ja vabaduse, mis ühel 30aastasel naisel on. Kes poleks masenduses? Ma tahaks näha sellist naist, kes pinda jalge alt ei kaota, vaadata talle silma ja öelda: „Sa oled üks pagana vägev naine, tead sa seda?“
Mu vanem vend vaatas mu piinu, mis esikbeebi sünniga kaasnesid, ja oli üsna imestunud. Ta teadis, et seda ma olen ju alati tahtnud: peret, lapsi. Mõned mu sõbrannad imestavad, miks ma veel lapsi tahan, kui mul on niigi raske. Jah, mul on raske küll, mõnikord isegi väga. Aga mulle ei tule pähegi loobuda või kahetseda. Esimest korda elus tunnen, et teen midagi olulist, midagi, milleks olen kutsutud, esimest korda on mu südames rahu oma elu osas, tunne, et olen õiges rollis.
Minu unistus suurest perest on veel alles, ehkki see on ajaga vastavalt oludega kahanenud, et ta oleks veidigi realistlikum. Minu unistusel on paraku säilivusaeg ja see hakkab läbi saama. Ma jooksen ajaga võidu. Halastamatult ja igas mõttes. Saan lapsed väiksema vanusevahega, kui mõistlik oleks, ning hoian pöialt, et mul on õnne saada veel üks laps ja veel üks laps ja veel üks laps, enne kui on juba igas mõttes liiga hilja, ning et mul on ka jõudu neid üles kasvatada. Mõlema lapse sünd on mind jalust maha niitnud, aga ma olen siiski kiirelt tõusnud. Ma oleks elus võinud palju asju teha ja saavutada, aga ma pole tundnud, et ükski neist oleks minu kutsumus olnud. Aga nüüd tunnen, ja ükskõik, kui raske mul poleks, see ei sunni mind peatuma. Nüüd ma tõesti enam ei hooli, mida ütleb ühiskond või mida ütleb ajalooõpetaja, ei hooli, mida teised arvavad. Ma olen liiga kaua kuulanud, kuidas see ühiskond mulle kõrva karjub oma ootusi, väärtusi ja tõekspidamisi.
Meil on tegelikult pigem hea ühiskond: naine saab enamasti teha omad valikud ise. Las nad siis teevad. Kui keegi saab 18aastaselt lapse, siis see on normaalne. Kui ta saab 36, on laps juba täisealine ja ta jõuab oma elu elada veel piisavalt, pole tarvis rääkida, et „sa rikud oma elu ära“ ja muud sarnast, eriti, kuna see pole tõele kuigi lähedane. Naise jaoks ei ole peaaegu kunagi hilja mitte ühegi unistuse täitumiseks, olgu selleks reisimine, õppimine, erialane eneseteostus — kõike seda saab teha ka 60aastaselt. Küll aga on ühel hetkel hilja emaks saada. Ja samas ei pea minu arvates ükski naine, kes on sünnitanud lapse(d) ja ta/nad üles kasvatanud, midagi rohkem saavutamagi. Kui ta just ei taha. See on täiesti piisav ning ma loodan, et ühel päeval tunnistab seda ka ühiskond: (hea) ema (ja abikaasa) olemine on piisav saavutus. Pealegi: see on ainus karjäär ja ainus eneseteostus, mis paneb sulle käed ümber kaela ja ütleb, et oled kallis ja oled maailma parim.
