Kes maksab kohtingul arved?
Oma kogemustest võin öelda, et kui kutsujaks on mees, siis loomulikult on pakutav kõik tema kulul.
No tegelikult olen varasematel aastatel ka ise pakkunud, et teeme arve pooleks või järgmisel korral tuled hoopis minu kulul välja.
Mul oli mõnda aega kavaler, kes minu siirast soovist hoolimata ei lasknud minul kordagi arvet tasuda. Ta ei lubanud mul üldse ühiste söömiste eest maksta. Kord juhtus isegi nii, et mees maksis kelnerile kohe alguses mingi summa ette…
Mis värk meestel selle raha ja maksmisega siis ikkagi on? Kas see käib neile ego pihta, kui naine raha pakub? Või tekitab selline raha omav ja teeniv naine mehes hirmu? Et näe, kui iseseisev!?
Mäletan, et kunagi rääkis keegi täiesti tõsimeeli, et on rahvuseid, kelle puhul peab mehe maksesooviga eriti ettevaatlik olema. No umbes nii, et kui see või teine rahvus (enamasti tõmmud mehed) su eest midagi maksab või sulle midagi makstut lauda toovad-saadavad, siis keeldu kategooriliselt ja lahku. Muidu oled sa end klaasi veini või konjaki eest lihtsalt omandiks müünud. Kui mitte abikaasaks, siis vähemalt ühekordseks seikluseks.
Kuid maksta tahaks vahel ka mina ise. Näiteks siis, kui kogu õhtusöök pole just kõige lahedamini kulgenud. Või siis, kui ma tunnen, et oli eriti tore, ja ma ei taha end tänamatuna näidata. Jah, tunnistan, sellisel juhul käib mehe poolt minu raha tagasilükkamine mulle küll au pihta.
Jah, ma elatan end ise ja saan enesele restoraniarveid lubada. Olen harjunud oma kulusid ise reguleerima ja endaga ise hakkama saama. Mulle tundub isegi pisut kohatu minna mehe kulul sööma, kinno, näitusele jne. Rahakott alati kaasas ja automaatselt võtan selle välja. Ma ei taha jätta muljet, et mulle lihstalt peab kõik välja tegema ainult seepärast, et olen naine!
Huvitav, kas mehed on ka sellise dilemma ees? Samas loodan, et mees tahabki end tunda hoolitsejana ning härrasmehena. Kuid ehk on see liiga vanamoodne? On meil ju uus sajand ja uued ajad.
Kuid ikkagi — mida mõtleb arvet maksev mees?
