Patsient

 (9)

Ma seisin altari ees, pruut käevangus. Minust polnud keegi ette jõudnud, Laura-Lotta oli nüüd minu oma. See särav pehme graatsiline naine kuulus mulle. Ja mina talle, ei unustata tänapäeval lisamast. Ma olin teda viis aastat tahtnud, olin hullumeelselt armastanud. Ma olin teadlikult mõelnud vaid sellest, mis puudutas teda. Ma olin palvetanud salaja ta akna all.

Teade toimetajale: