Ahistavas suhtes naine: elukaaslane tahab mind koduseinte vahele müürida

Kolisin pool aastat tagasi oma elukaaslasega kokku, enne olime koos olnud umbes aasta. Armukade on ta kogu aeg olnud, aga algul see mulle isegi meeldis — tore ju, et ta minust nii palju hoolib, et ei taha mind kellegi teisega jagada. Aga tänaseks on olukord läinud minu meelest liiga kreisiks.

Algul ta tegi nägusid ainult siis, kui ma sõbrannadega kubisse läksin. Okei, arusaadav — palju purjus mehi ja palju purjus naisi ülemeelikus tujus, kõike võib juhtuda. Kuna iga klubiõhtu algas ja lõppes temapoolse mossitamisega, vähendasin oma pidutsemist järk-järgult ja nüüd pole enam väga ammu väljas käinud. Mingil hetkel hakkas talle närvidele käima, kui ma sõbrantsidega niisama kellegi pool kokku sain või sünnipäevadel käisin. Kui ise kaasa ei tulnud, siis alati uuris enne, pärast ja ürituse ajal telefonitsi, et kes veel tulevad ja mis mehed seal on, kui palju ma joonud olen ja mida teeme. Kaasas olles nõuab kogu tähelepanu endale ega taha, et ma kellegi teisega eriti suhtleks või tantsiks. Ei tahagi enam eriti meessoost sõpradega suhelda, sest isegi siis, kui ta ise on kõrval ja kuuleb-näeb kõike, on ta pärast pahane, et miks ma mingite suvaliste jorssidega räägin ja itsitan — et flirdin vä? Mida päev edasi, seda kurjemaks ja paranoilisemaks ta muutus. Ma ei tahtnud nii palju tülitseda ja peaaegu lõpetasingi igasuguse suhtlemise.

Arvasin, et kui kokku kolime, siis ta saab aru, et ma pole mingi lõdva püksikummiga l_ts, vaid võtan meie suhet tõsiselt, aga nüüd on tal justkui minu üle rohkemgi võimu. Ta arvab, et ma peaksingi ainult kodus olema. Olin enne väga sotsiaalne ja mul oli palju sõpru ja palju käimisi, aga nüüd olen nagu kodukana. Viimane suur tüli oli sellest, et ma otsustasin oma õpingutega ühele poole saada ja bakalaureuse lõpuks ära lõpetada ning autokooli astuda. Selle peale ei rääkinud ta minuga mitu päeva. Siiani on pahane ja kui tülli läheme, siis viskab nina peale, et ma ei taha temaga olla, et leian endale kogu aeg muid tegemisi. Kogu aeg ütleb, et „jäta mind siis maha ja mine ära, kui sa nagunii ei taha minuga olla!“ Muidugi tahan, aga mitte 24/7! Tema armukadedus on juba praegu natuke ahistav ja olen tema nimel paljust loobunud.

Ma ei tea, mida teha. Ta on muidu väga tore ja armastav mees ja meil on koos tore. Ma ei tahaks teda maha jätta, aga niimoodi vist elada ka ei saa? Mida teie arvate, kas on võimalik nii armukadedale inimesele selgeks teha, et mul ei ole mingeid teisi mehi ega isegi mõtteid teistest meestest ja ma tahan lihtsalt normaalset elu elada ja teistega ka suhelda? Või peaksin ikkagi suhte kiiresti lõpetama ja edasi liikuma? Andke nõu, olen tõesti ummikus!