“Kui oled esimese lapse saamise ajal üle kolmekümne, siis oled juba väljakujunenud isiksus ja harjumuspärased elurütmid on kindlalt paigas. Kui siis astub ellu keegi, kes paiskab need kinnistunud mustrid sassi… eks kohanemine võtab ikka aega ja vaatamata lapse sünniga kaasnevale tohutule rõõmule ei lähe sugugi kõik alati muretult ja loomulikult,” räägib Priit mõtlikult oma hubases Pärnu korteris, kus kõik kulgeb praegu pisikese printsessi dikteerimise järgi.

Ühel heal päeval pärast Olivia sündi jõudiski Priidule kohale, et kui siiani oli olnud suurem osa tema igapäevaelust kohandatav, siis tütar on päris elu — midagi, mis ei ole üht- ega teistpidi muudetav. “Ta jääb alatiseks minu lapseks,” lausub ta soojusega, mis sulataks kiirelt üles karge talvega jõudu kogunud jääpurika. Sel äratundmishetkel tajus mees varasemaga võrreldes hoopis teistsugust olemist — suurt vastutust. “Sain aru, et mul on nüüd elus selge ülesanne, oma missioon.”