Karsklased kurdavad sõprade üle, kes nende otsust alkoholist loobuda ei mõista: kainena rikkuvat ma kõigi tuju ära!
Jagasime hiljuti Naistekas ühe eestlanna pihtimust, kuidas ta otsustas alkoholist loobuda, aga teda ümbritsevad inimesed tegid seda pidevalt maha. Nii mõnigi karsklane jagas meiega oma sarnast lugu, aga oli ka neid, kes suutsid teiste arvamustest üle olla.
1. “Pole tarvitanud alkoholi paarkümmend aastat, alguses tuli ka taluda kaaskodanike imestust ja vastuseisu, sugulased ei öelnudki eriti midagi. Nüüdseks on mu tutvusringkonnas mitmeid karsklasi ja sugulased joovad ka vähem, pole küll see kedagi agiteerinud. Alguses tunned ennast küll veidi üksikuna nagu valge vares või must lammas, aga seda tuleb taluda. Ja kui praegu veel keegi juhtub ütlema, et miks sa ei joo, kas sul on mingi probleem või, siis ma vastan, minul ei ole mingit probleemi, sinul on.”
2. “Olen 35aastane täiskarsklane. Algul oli keeruline, eriti ametlikel üritustel. Mida aeg edasi, seda lihtsam. Nüüd on ka uhketel üritustel “veejoojate” pokaalid. Ei häiri kedagi. Oma tutvusringkonnas pole üldse problem. “Vabandust — ma ei pruugi alkoholi juba… aastat” ja asi ants.
3. “Olen karsklane juba 18 aastat ja seda ka suitsetamise osas. Mingi 15 aastat olin ka kohvi mittejooja, nüüd aeg-ajalt tassi joon, rohkem maitseelamuse pärast kui sõltuvuse pärast. See-eest olen sõltuvuses heast teest, nii valgest kui ka rohelisest. Minu talvine lemmikjook on must tee kardemoni, nelgi ja kaneeliga, sutsuke mandlipiima juurde ja joovastav jook. Aga tutvusringkond vahetus tõesti välja kunagi, sest mõnede inimeste jutt ongi ainult purjakil peaga vastuvõetav ja kainena ei viitsi seda kuulata.”
4. Tuttav tunne. Karsklane pole aga alkoisu ei ole. Seltskonnas või peol olles olen saanud lausa vihaseid kommentaare, et miks ma ei joo ja kuidas ma kaine olles kõigil peo ära rikun. Olengi valinud teatud seltskondade vältimise.
Kusjuures mina alkoholi tarbijate kallal ei tigetse, ei tea miks nemad arvavad, et võivad mulle halvasti öelda. Ja kui vahel vaja olla üritusel, kus “alkopolitseinikud” kohal siis võtangi alkovaba siidri kaasa või kallan šampuseklaasi limonaadi. Ei jaksa end ka kogu aeg kaitsta.”
5. “Tõesti kipub olema mingeid indiviide enamuses seltskondades, kes tahavad kõik rivisammul käima panna. Niipea kui keegi normist erineb, olgu see siis alkoholi, kohvi, magusa või lihatoodete mittetarbimine, hakkab ta kohalikuks kombepolitseinikuks. Ja ma ei mõtle mittetarbimise all siin mingit võitlevat veganismi ja teistele käitumise peale surumist (neid on õnneks vähe, kuid nende hulk paistab kasvavat), vaid vastupidist: inimesel on laualt oma toit leitud ja on omadega rahul, aga siis hakkab see jobu poolvägisi ajama möga teemal, et tema arvates peavad kõik ikka ühtmoodi samu asju tarbima.”
6. “Loobusin alkoholist umbkaudu viis aastat tagasi. Algul oli tutvusringkonna suhtumine umbes sarnane, aga aja jooksul harjuti ära ja eks kui ise väikse huumori või vimkaga küsimustele vastata, siis see võtab ka pingeid maha. Peaasi, et vastu turtsuma ei hakka pelgalt seepärast, et küsitakse. Paratamatult ju seltskonnast eristumine tekitabki uudishimu, aga jää endale kindlaks ja küll ajapikku hakatakse aktsepteerima.”
7. “Me ei ela teistele ega pea teiste arvamuste järgi elama. Elame endile. Seega, keda kotib teiste arvamus. Loobusin ka juba 12 aastat tagasi alkoholist. Palju parem tunne ja pole häbi peeglisse vaadata. Las koerad hauguvad, karavan läheb edasi!”
8. “Tundub, et selle pihtija sõpruskond koosneb ainult alkohoolikutest. Mina ei tarvita alkoholi, pole kunagi tarvitanud, aga sõbrad ei ole seda kunagi mulle nina alla hõõrunud või üritanud meelitada klaasikest jooma. Mina omakorda ei püüa kellestki karsklast teha ja ei tõmba nina vingu, kui teised seltskonnas pitsi tõstavad. Kui kokkulöömine tuleb, on minul käes klaas mahla või limonaadiga ja kõlistan rõõmsalt kaasa. Keegi ei tee teist nägugi.”
Lugeja, kas oled kunagi kellelegi ette heitnud, et ta alkoholi ei tarbi või vastupidi, et tarbib? Miks?
