Lugejakiri: aastakümnete pikkune lojaalsus on suurpanga jaoks null. Kodulaenu taotledes sain valusalt vastu näppe
Ega Eestis neid suurpanku palju pole - mina olen neist ühe klient. Juba varasest teismeeast peale. Mäletan, kui esimese kaardi sain - käed suisa värisesid, nii Suure Inimese tunne tekkis. Kui selle kaardi mõni aeg hiljem kaotasin, hakkasin isegi nutma.
Nüüd olen 32. Ma olen üldiselt inimene, kes ei torma mitme koha vahet. Kui üks pank valitud, seal ka olen. Mul pole teistes pankades kontosid, ka pensionifond on selles samas mainitud kohas.
Kui suvel pangalaenu taotlesin, jooksin aga põhimõtteliselt vastu seina. Ma käisin vestlusel, kus nooruke laenuhaldur tegi mulle selgeks, et elan suhteliselt valesti. Ma teenin üle keskmise palka, aga ta heitis ette, et ma ei säästa. Kalkuleeris isegi välja, kui palju ma kindlasti iga kuu peaks kõrvale panema, et 40 aasta pärast hästi elaksin. Kostsin, et kogun ju pensionifondi ja küll hakkama saan... Ta katkestas mind, et see pole jätkusuutlik mõtlemine.
Ma ostan korteri ühte uusarendusse. Selle valmimiseni on veel palju aega. Paraku vähemasti pealinnas on elu selline, et uusarenduste puhul tuleb korter osta juba paberil. Kui jääda kauemaks ootama, siis on alles vaid väga kehva planeeringuga korterid. Ka see laenuhaldurile ei istunud ja ta otsesõnu soovitas mulle isegi ühte teist panka, kus olevat kergem saada laenu uusarenduse puhul, mis valmib aasta pärast. Ma tegin selle peale päris suured silmad - mu kodupank soovitab mul pigem uks enda järel sulgeda ja lahkuda. On ju ilmselge, et kui ma võtan teisest kohast laenu, pean ka palgaasjad sinna kolima ehk üldse algse kodupanga hülgama.
Igatahes, laenupakkumist ma siiski palusin. See tuligi, aga ülimalt skeptiline. Mulle pakuti väga kehva intressimäära. Ma saan aru, et Euribor on praegu madal ja intressimäärad tõusmas, aga siiski. Mulle pakuti aastast marginaali 2,55 - tean tuttavaid, kes ka praegusel ajal saanud kahe kanti. Kui ma viisakalt uurisin, et mis ehk võisid olla aspektid, mis minu puhul intressimäära üles viisid, ma selget vastust ei saanudki. Telefonitsi haldur poetas, et veidi on asi selles, et ma soovin nii pikaks ajaks - 30 aastat. Rohkemat ta ei öelnud. Taustaks märgin, et omafinantseering on mul olemas, 20 protsenti korteri hinnast (laen ise 90 000 euro kanti), selle raha sain pärandusest.
Küsisin pakkumised ka kahest teisest pangast, millega mul siiani olnud null kokkupuudet, mõlemad tegid palju parema pakkumise. Võtangi nüüd laenu ühest neist. Kui ma sellest kodupanga laenuhaldurile kirjutasin, lootsin, et ehk ta siiski teeb uue pakkumise, aga võta näpust. Ta isegi ei vastanud mu kirjale enam. Üks klient läinud, tühja sest!
Ma arvan, et mu lugu on lihtsalt õpetlik näide sellest, et ei tasugi arvata, et mõiste lojaalne klient eriti rolli mängib. Tegelikult oleme lihtsalt pisikesed mutrikesed, kes tulevad ja lähevad.
