Peale 30 aastat kestnud suhet ja kahe ühise lapse suureks kasvatamist, teatas mu mees mulle nagu välk selgest taevast, et ta tunneb, et ma pole tema jaoks piisavalt olemas olnud, meil polevat enam midagi ühist ja tema läheb nüüd minema.

Selle aja sisse on jäänud mitu tragöödiat: tema ema surm, minu sõbranna lahkumine ja teismeeas lastega olnud suuremad ja väiksemad jamad. Mõned neist on olnud niivõrd rasked, et meie elus ongi olnud palju stressi ja oleme teineteisest kaugenenud, aga minu arust oli meil nüüdseks kõik jälle korras.

Kui ta aga ütles, et läheb ära, hakkasin kahtlustama, et ehk tuli tal hiline keskeakriis peale või leidiski uue naise, aga siis avastasin arvutist ta vestluse ühe endise klassivennaga, kes oli paar aastat tagasi lahutanud ja teatas, et ta nüüd nii rõõmus, plaanib mootorrattaga Euroopasse seiklema minna ja kutsus minu meest ka kaasa. See siis tundubki olevat kogu elumuutuse põhjus…

Mu mees on veel öelnud, et tahab jääda sõpradeks ja laste nimel ju ikka peaksime normaalselt läbi käima, aga mina seda nüüd küll ette ei kujuta. Ma kujutan jätkuvalt ette, et see olukord ikka laheneb ja jääme elu lõpuni kokku, aga ma ei tea, kuidas.

Oskab keegi ehk nõu anda?