“Tahtsin oma elukaaslast maha jätta juba kaks aastat tagasi, aga kuna ma teenindussektoris, ei ole mu palk just selline, mis võimaldaks üksinda elada. Ja mõte korteri jagamisest kellegagi tundub eriti õudne! See oleks olnud mõeldav ülikooli ajal, aga nüüd, kus ma lähenen juba 40ndatele eluaastatele, tekitab see idee minus külmavärinaid.

Selliste hindade juures, mis praegu üüriturul on, ei saaks ma lubada endale isegi ühetoalist korterit.

Ma olen üritanud oma mehesse uuesti armuda, proovinud vähem tülitseda, korra käisime isegi paariteraapias, aga mitte miski ei toimi. Me tülitseme umbes neli korda päevas! Ma ausalt ei mäleta viimase aasta või kahe jooksul ühtegi päeva, kus me poleks millegi üle vaielnud või näägelnud.

Mu elukaaslase juures ei ole midagi halba, ma lihtsalt ei armasta teda enam. Temaga on tore koos elada, ta on rahulik ja stabiilne ning tema perekond on lihtsalt fantastiline. Erinevalt siis minu perekonnast, kus kõik on lahus ja omavahel tülis ning keegi kellegagi suhelda ei taha.

Minu mehe suhtumine on selline, et kui kellegagi juba koos olla, siis ikka igavesti. Tean, et ta sooviks abielluda, kui me oma tülidest ükskord vabaks saame. Mina aga ei kujuta ennast iialgi ette temaga abiellumas!

Mu olukord on nii keeruline. Ühest küljest tahaks täielikult pühenduda ja teda uuesti armastama hakata, teisest küljest… äkki võiks alustada hoopis teistsugust elu? Aga kuidas, kui rahalised vahendid puuduvad?”