Kriisist tulenevalt on emade koormus tõusnud mitusada protsenti. Varem said lapsed koolis, lasteaias mitu korda päevas süüa, nendega tegeleti, õpiti ja mängiti.

Emad peavad nüüd lastele süüa tegema kolm korda päevas. Neid õpetama, nendega mängima, nende aega sisustama. Lisaks kõigele sellele peavad paljud emad suutma ka kodust tööd teha.
Ausalt, mina olen küll kergelt hulluks minemas. See koormus on metsik.

Mul on kolm last: üks keskkoolis, üks algkoolis ja üks kahene, kes veel lasteaias ei käi. Igaüks vajab eraldi tähelepanu, igaühele on vaja omamoodi lähenemist. Lisaks on minu töökoormus seoses kriisiga mitmekordistunud.

Kodu vajab kolm korda rohkem koristamist, sest kodus viibitud aeg on kolmekordistunud. Ööpäevas on aga ainult 24 tundi. Uneaega on viimasel ajal väheks jäänud. Kui lapsed lõpuks magama saadud ja toad koristatud, on küll väsimus murdmas, kuid üksi olemise vajadus on nii suur, et pingutan tunnikese tugitoolis üleval olla ja vaikust nautida.

Tean, et ma ei ole üksi — paljud emad on praegu suure koormuse ja pinge all murdumas. Aga me ei murdu, me paindume vist lõpmatult palju. Me, emad, oleme vägevad kangelased!

Mul on ettepanek Eesti Naisliidule ja Eesti Vabariigi presidendile: andke tänavu aasta ema tiitel kõigile Eesti emadele! Saatke neile väike tänukaart postkasti, sest sellel aastal oleme me kõik kangelased.

Selle žestiga saaks parandada ka kolm aastat tagasi lahvatanud skandaali tagajärgi, kui selgus, et aasta emaks sobivad vaid abielus olevad naised. Seekord on üksikemad veel eriti seda tiitlit väärt!