Alla Pugatšova: "Peamine on ise armastada!"
Põhjuseks tõi lauljanna oma tervisliku seisundi, mis ei luba ringreisidel käia, aga ka hääle, mis polevat enam see.
Teatritegevusest ning tööst Alla Raadios ta loobuda siiski ei kavatsevat. Nii kinnitas lauljatar oma ühes avameelseimas intervjuus, mis ilmus just Alla sünnipäevaks.
Laulan, otsekui esimest korda!
Ei ole mul mingit võtet. Ma lihtsalt elan selliselt. Kui minu kohta midagi välja mõeldakse, siis ei lükka ma seda ümber, vaid naeratan — tore ju, isegi huvitavam kui päris elus. Kui mõeldakse midagi lausa hullu, siis kinnitan selle nagu lille oma kleidile. Mis võib olla hullemat kui laitmatu reputatsioon?
Kui hakkaksin tõtt rääkima, siis oleks see igav. See on töö, perekond, looming, veri, higi, pisarad… Kellele seda vaja oleks?
Kuigi mu elus on olnud ka ilma nende muinasjuttudeta uskumatult palju huvitavat. Sellest võiks ehk isegi jutustada. Kunagi. Küllap tuleb sellekski aeg. Kui aga ei tule, pole samuti midagi katki.
Teie kuulsus, võim ja autoriteet on absoluutsed. Kas oma karjääri alguses millestki sellisest unistasite?
Sellest, mis juhtus, poleks ma küll unistada osanud. Midagi ma ju kujutasin endale ette, kuid mitte sellisel määral. Mitte seda! Ja kui see kõik käes oli, siis arvasin igal jumala päeval, et see lõpeb homme, lõpeb homme, lõpeb homme…
Kas siis tõesti see tunne, et „lõpeb homme“ pole teid kunagi maha jätnud?
Ei. Seetõttu olen kõikidel soolokontsertidel astunud lavale justkui viimast korda. Ehk vaatajad-kuulajad saidki mind just sellepärast tervenisti — viimse kui piisani — endale. Tõsi küll, aja jooksul hakkasin end pärast selliseid sõnu halvemini tundma. Ütlen: „Viimane kord“ ja kohe tunnen traagikat. Aga (naerab) aastatega olen oma fraasi vahetanud. Nüüd ütlen: „Nagu esimest korda!“
Sõpradest, kodust ja kasiinomängust
Teie sõprade ring on aja jooksul ahenenud?
Elu ise on kõik paika pannud ning näidanud, kes on sõbrad. Ma olen kaua elanud, kaua laulnud. Minu karjääri alguses ümbritses mind alati terve hulk inimesi, keda sõpradeks pidasin. Kuid üksainus kivike, mis mäe otsast veerema hakkas… ja kõik olidki laiali jooksnud.
Milline „üksainus kivike“?
Noh, oli kord selline lugu. Raha ei olnud, olukord lõhnas sügava pankroti järele, peod lõppesid, ning pea kõik haihtus. Jäid vaid need vähesed, kes armastasid mind mitte toitude, mitte helduse ega täheseisuse pärast. Nad lihtsalt armastasid. Ning need inimesed on mulle kallid.
Kas nad on ka täna teiega?
Nad on koos minuga. Ja mina — koos nendega. (Naeratab liigutavalt)
Kuidas veedate päeva, kui midagi erilist pole ette näha? Kui olete kodus.
Ma jumaldan oma korterit. See on selline päris minu pesake. Pole suur, ometi nii õdus. Kuhu ka ei vaata, kõik teeb rõõmu.
Aga mida ma teen? Noh, see on vast küsimus. Mul pole olemas päeva, kui ma midagi ei tee. Ja kui ma vaatan diivanil lesides telerit, siis ei tähenda see veel, et ma seal midagi ka näen. Mind lausa väsitab see, et pea on pidevalt töömõtteid täis. Niipea kui ühe mõtte kõrvale lükkan, tuleb kohe teine asemele. Sisemine hääl aina sosistab: „Rahune ometi! Lõpeta! Vaata televiisorit“. Noh, ma siis vaatan. Ühelt kanalilt tulevad „mendid“, teisel tapetakse ka kedagi. Panen teleri kinni ja lähen välja. Lähen sõprade juurde või kasiinosse. Tõsi, mitte niivõrd mängima, kuivõrd suhtlema. Seal on välja kujunenud tuntud, lõbusate ja huvitavate inimeste ring. Mängimine pole üldsegi kohustuslik — selle jaoks ei piisa mitte mingistki rahast. Veel armastan sõita suvilasse, käia saunas ja jalutada. Võtan kaasa koera, ja edasi — mööda metsi ja põlde…
(Pärast pausi) Aga ma armastan elu. Oh, kuidas armastan!
Selle kõikides ilmingutes?
Kõikides.
Kas ka siis, kui ta sunnib kannatama?
Siis ei armasta! (Naerab) Mis minust saab, on mulle enam-vähem üsna ükskõik. Peamine, et mu lähedastel kõik hästi oleks. Tütrel, lastelastel. See on minu õnn!
Kõige lähedasematest
Milline ema ja vanaema te olete?
Milline? Üks telefonikõne ja juba ma torman nende juurde. Või põikan ise läbi, et teada saada, kuidas neil läheb. Me oleme õnnelikud ja rahul, sest me oleme üksteisel olemas. See on peamine.
Tütrepojal on praegu keeruline iga.
Jah, ja oma elu ning oma tee. Kui palju me ka ei püüaks õpetada lapsi iseenda vigade varal, kõik on kasutu. Vahel tuleb tütar väsinult koju. Ta närveerib ja helistab mulle: „Räägi sinagi temaga!“ Ja ma sõidangi rääkima. Tegelikult on tal aga üldiselt kõik hästi. Nikita esimene iseseisev töö oli peaosa Grigori Konstantinopolski filmis. Mida ta seal tegi? Ei mina ega ema tea sellest suurt midagi. Samuti ei teadnud ka mina, kuidas filmiti Kristinat „Hernehirmutises“.
Kui vanemad sekkuvad sinu esimesse iseseisvasse töösse, siis pole see enam sinu töö. Nikita peab ise vastutust tundma. Ja tunnebki. Talle oleks väga solvav, kui kunagi keegi kirjutaks, et vanaema segas end võtteprotsessi vahele ning peaaegu et muutis filmi lõppu. Ta närveeris juba niigi: „Alla, vaata ometi, mida kirjutatakse!“
Mille eest te tahaksite oma lapselapsi hoida?
Inimliku küündimatuse ning eluga rahulolematuse eest. Kirjutan parasjagu Nikita jaoks käske, kuidas elada tuleks. Trükin need kenasti ära ning kingin talle sünnipäevaks. Seal on sellised elementaarsed asjad nagu näiteks: „Käitu teistega nii, nagu sa tahaksid, et sinuga käitutakse“. Vägagi lihtne öelda. Et aga südameni jõuaks — polegi nii lihtne. Las loeb seda juba varakult.
Armastusest, lahkuminekutest ja pjedestaalidest
Kas on tähtsam, et teie armastaksite või et teid armastataks?
Elu on näidanud, et peamine on ise armastada. Kui ma aga armastan, siis ei suuda mitte keegi sellisest armastusest ära öelda. Vahel armastasin, kuigi teadsin, et see inimene ei saa kaua minu kõrval olla, ometi tundsin rõõmu igast armastuse päevast. Loomulikult tahtsin minagi, nagu kõik naised, minna mehele üksainus kord ja alatiseks, kuid… ilmselt oli mu saatus teistsugune. Selle eest otsis minu tütar väga kaua, ning leidiski.
Kas pettumused teid ei hirmuta?
Parem pettuda armastuses, kui elada ilma armastuseta. Selline on minu reegel.
Meie jutuajamise alguses mainisite, et kannatused ei meeldi teile sugugi. Milline armastus saab aga olla ilma kannatusteta?
Ma pole armastuses kannatusi tundnud. Mul on olnud läbielamised. Seejuures muretsesin rohkem teiste kui enda pärast. Lahkuja olin ju ikkagi mina. Lihtsalt sain aru, et kätte on jõudnud aeg selle inimesega lahku minna. Ja minu armsamad on olnud minu jaoks nagu raketiastmed — mina lähen üles, nemad aga lasevad lahti ning eemalduvad.
Nüüd te ju enam ei vaja astmeid? Olete juba ammu orbiidil.
Ma olen nüüd Marsil! Koos Žanna Aguzarovaga!
Kas te olete tundnud kurbust täitumatute unistuste pärast? Mitte ainult armastuses.
Mul pole minevikust midagi kahetseda ja ma ei mõtlegi sellele. Loomulikult meenutame koos sõpradega möödunud aegu. Kuid kõige lõbusamat ja paremat, mis meiega toimunud on. Tuletame meelde, millised olime. Samas anname endile aru, et me pole sellisteks jäänud. Tegelikult elan ma ikka olevikus ning mõtlen tulevikule. Minu ümber on väga palju noori, andekaid ja suurepäraseid inimesi. Ning see on vahva.
Kuid te olete ju harjunud end ainukesena tundma?
Mis ainukene ma olen? Minul on oma koht, oma pjedestaal. Vaadake vaid, kui palju neid kõiki on. Igal oma. Küsimus on vaid selles, kas inimesed saavad ikka aru, et ühel päeval tuleb pjedestaalilt maha ronida ja ära minna. Mina suhtun sellesse perspektiivi rahulikult. Ebameeldiv on sellel, kes on sinna juhuslikult roninud, siis aga on ootamatult kätte jõudnud aeg koht vabastada.
Talendist ja lauludest
Ühes ammuses intervjuus olete öelnud: „Anne — see on igavene tuli, mida pole võimalik kustutada…“
Kas mina ütlesin seda?
Vähemalt nii leiab internetist.
Kas tõesti!
Kas siis on võimalik annet kustutada?
Annet võib maha suruda, alandada, jätta ta rahata, et ta ei saaks oma võimalusi kasutada. Kuid annet pole võimalik hävitada, kui, siis vaid koos inimesega. Peamine on astuda oma teed. Tunda kas või puudust, kuid mitte osaleda halbades filmides ega laulda halbu laule.
70-80-ndatel võlusite publikut lauludega, millel olid imelised tekst ja meloodia. „Tulin ja räägin“ (Prišla ja govorju), „Armastades ei loobuta“ (Ne otrekajutsja ljubja), „Kui ärev on see tee“ (Kak trevožen etot put)… Tasapisi on teie repertuaar muutunud hoopis teises suunas. Ilmunud on paroodiad „Tõeline polkovnik“ (Nastojaštšii polkovnik) ja Madam Broškina (Madam Broškina)…
Selliseid laule laulda on üksainus suur lõbu. Kui nad õnnestuvad…
Jah, need on naljakad ja meisterliku näitleja esitatud. Kuid mis ikkagi juhtus? Mis muutus? Aeg? Teie ise?
Ei tea. Midagi on siiski muutunud. Mina kui naine, kes laulab — ma pole ennast kunagi lauljaks nimetanud — tundsin, et inimesed ei vaja täna draamat ega tragöödiat. Ütlesin siis endale: muutuks õige veidike rumalamaks, teeks midagi lõbusat, kerget; sellist, millest rääkima hakatakse. Ma pole mitte ainult laulma, vaid ka elama hakanud kergemalt. Ning paiskan eetrisse — otsekui õhku — linde. Las need laulud-linnukesed siis lennata!
Kas teie elus on ette tulnud hetki, mil võisite endale öelda, et olete teinud kõik, mis võimalik?
Laulsin 1998. aastal programmis „Valitud“ (Izbrannoje). Seejärel ilmusid sellest CD ja DVD ning ma ütlesin endale: „Sa tegid seda, mida pidi just Alla Pugatšova tegema“. Kõik ülejäänu aga… Kuidas seda öeldagi, ülejäänu on lihtsalt elu jaoks. Loomulikult soolokontserdid. Töötan praegugi uljalt edasi. Rahvas on rahul. Kuid ma ise saan ju suurepäraselt aru, et edasi tuleb vaikus. Kui ma just midagi muud ei leia.
Aga te leiate ju?
Alla Pugatšova suitsetab aeglaselt ning vaikib. Seejärel kustutab sigareti ja naeratab.
Allikas: Podruga
