12. oktoobril sai aasta õudusunenäost, mil Andreas Metsamaa kuulis autoraadiost uudist oma isa mõrva kohta. Noormees saabus vastassuunavööndis kihutades Lastekodu tänavale isa surnukeha juurde, arvates algul, et raadios tehti nalja…


Andreas on Mait Metsamaad nimetanud oma parimaks sõbraks ja kõige lähedasemaks inimeseks.

"Andreas on selle aasta jooksul tundmatuseni muutunud. Poisist on saanud tõsine noor mees," räägib Mait Metsamaa kunagine sõber, ärimees Peter Wedde. Wedde on tundnud Andreast põlvepikkusest peale.


Andreas on mitmes mõttes oma isa vastand. Kui Mait Metsamaa andis Kroonikale intervjuu mullivannis, siis Andreas ei taha enese eksponeerimisest midagi kuulda. Ping-pong intervjuu teemadel kestab pea aasta. Andreases on väärikust. Ja oskust ära öelda. Ta ei ütle otse: "Ma ei anna intervjuud." Ta lubab mõelda. Lubab suisa tagasi helistada, kui leiab, et on loo andmiseks õige aeg. Loomulikult ta ei helista. Aga ta teeb kõike meeldivalt.

Ettevaatlik

Kohtumisel on Andreas konkreetne ja kena. Ei ühtegi üleliigset sõna ega naeratust. Räägib asjast. Kaalub. Vaagib.
Peter Wedde iseloomustab Andreast kui viisakat noormeest, kes suhtub endast vanematesse inimestesse austavalt - pühade puhul saadab alati telefoni peale sooja tervituse. Ei hiline. Ei suitseta. Ei joo.
"Lapsena sai ta kõik, mis tahtis, küllap see on teda mõnevõrra rikkunud. Aga samal ajal oskab ta enda eest võidelda ja viitsib tööd teha. Mait võttis Andreast väikese poisina kõikvõimalikele ärikohtumistele kaasa, seetõttu on paljud käitumismaneerid tal juba pisikesest peale veres. Samal ajal kui Andreasest paarkümmend aastat vanemad ärihaid sageli nii väljapeetult käituda ei oska," nendib Wedde. Kui Andreas oli 15aastane, pani isa ta oma Aia tänava piljardisaali eest vastutama. Sellega sai poiss hakkama.
Praeguse tegevuse kohta ütleb Andreas napisõnaliselt, et ta töötab ega soovi midagi rohkemat täpsustada.

Ei tembelda kedagi mõrvariks

Möödunud nädalal teatas ajakirjandus, et Mait Metsamaa oletatavad tapjad on kätte saadud. Seekord arvab politsei, et need on õiged mehed. Mida arvab sellest Andreas? "Olen kogu selle juhtumi kohta palju utoopilisi versioone kuulnud. Las politsei teeb oma tööd. Kui nad suudavad vahialused kohtusse viia ja kohtusüsteem määrab neile karistuse, siis olen näinud politsei pädevust. Arvan ka, et on vale tembeldada kedagi mõrvariks enne, kui kohus pole otsustanud," leiab noormees.

Andreas mainib, et on alati oluliseks pidanud häid sõpru, kelle peale nii heas kui halvas loota. Oma sõpradest ta lähemalt ei räägi. Rohkem ei taha ta üldse midagi öelda. Jutt läheb ilma peale. Andreas teatab pruunide silmade välkudes, et sügis talle ei meeldi. Kas valusate mälestuste pärast seoses isaga, selle jätab ta enda teada.