Diana Spencer — naine, kes võitis kõik(i)
1997. aasta septembri alguses seiskus elu Briti saartel. Ei sõitnud rongid, ei lennanud lennukid, peatus liiklus ka Ühinenud Kuningriigi autoteedel. Rahvahulgad ujutasid üle Buckinghami Palee väljaku.
Asfaldil põlesid tuhanded küünlad. Inimesed seisid järjekorras seitse-kaheksa tundi, et jätta hüvasti sellega, kes oli igaveseks vallutanud nende südamed. Ja seda palju enam kui poptähed, tuntud poliitikud ning isegi rohkem kui kuninglik perekond. Inglismaa rahvas tuli viimast austust avaldama oma kroonimata kuningannale Diana Spencerile.
Tuhkatriinu lugu
Mitte kõik ei tea, et Diana Frances Spenser oli juba sünnilt leedi. Ta oli Althropi vikonti, krahv Spenceri kolmas tütar ning kauge sugulane Winston Churchilliga. Tema soontes voolas kuninglik veri: isaliinis olid tema eellased kuningate Charles II ja James I ebaseaduslikud pojad.
Väike Di oli lapsest saadik ümbritsetud bonnede ja guvernantidega ning teda kasvatati Euroopa aristokraatia parimate traditsioonide kohaselt.
Kuid vaatamata oma tuntusele ja perekonna rikkusele, peeti koolis Dianat ebaõnnestunud perest pärit lapseks. Tema ema häbistas kogu suguvõsa, jättes mingi ameerika ärimehe pärast maha oma vikontist abikaasa. Ta lahutas mehest ja sõitis Londonisse. Naise käitumine oli selles ringkonnas tol ajal ennekuulmatu sündmus. Kust pidi ta teadma, et tema tütar põlgab ära samuti kõik reeglid ja kombed ning murrab välja kuulsuse, silmakirjalikkuse ja raha maailmast…
Lapsepõlves ja nooruses oli Diana otsekui elu ise. Ta oli südi, mitte liialt ilus, ometi enneolematult elav ja lõbus. Kui ta täiskasvanuks sai, kinkis isa talle korteri Londonisse ning Diana hakkas ise endale ülalpidamist teenima. Ta läks poole kohaga tööle lasteaeda, vabal aja aga teenis lisa majateenijana — kokkulepitud tunnitasu eest pesi ta põrandaid ja aknaid, pesi ja triikis pesu. Ei mingit uhkeldamist, ei eneseimetlust.
Siis aga… Siis sai ta kutse õukonda. Ning mitte mingile vastuvõtule, vaid kuninglikule jahile. Tema õe Sarahga kurameeris ju prints Charles isiklikult!
Lühikese soenguga kõhnuke naerulind meeldis troonipärijale palju rohkem kui Sarah. Diana rääkis, mida mõtles, ta armastas nalja heita ning oli erakordselt tark. Tütarlapsele endale näis aga prints nukravõitu, veidi vanamoodne ja üldiselt igav. Mees oli 32 aastat vana, Diana aga kõigest 19. Lisaks olid kõik kursis kuulujuttudega Charlesi mitmeid aastaid kestnud romaanist ameerika ohvitseri abikaasa Camilla Parker Bowlesiga.
Charlesi vanemad — kuninganna Elizabeth ja prints Philip — aga andsid pojale käsu Dianal silm peal hoida. Ilmselgelt ei meeldinud neile keelepeks Windsorite perekonna ümber, ning nad soovisid oma järglast võimalikult kiiresti abielusadamasse juhtida.
Uurinud üksikasjalikult Spencerite sugupuud ning Diana elulugu, võtnud arvesse ka tema kooliajal saadud hinded ning tervisliku seisundi, tunnistasid abikaasad leedi Di sobivaks pruudiks troonipärijale.
Diana ise aga lausa sulas Charlesi tähelepanust. Printsid mõistavad ju ilusasti kurameerida… Nende romaan arenes nii kiiresti, et tütarlapsel lihtsalt polnud mahti mõelda ning järeldusi teha. Ja mida siin ka mõelda, kui perekond tunneb sinu üle uhkust, kõik sõbratarid on kadedad, ajalehed aga kirendavad fotodest ning juba on kihlusestki teada antud.
29. juulil 1981.aastal toimus St. Pauli katedraalis uhke laulatustseremoonia.
Selgus, et kõik polnud üldsegi nii
Pärast pulmi tuli Dianal sukelduda mõõdukasse, etiketiga kammitsetud ning külma kuningliku perekonna maailma. Asjatult ootas ta oma mehelt tunnete ilmutamist. Charles ei olnud nii emotsionaalne kui Diana, ta oli teisiti kasvatatud, ning vaevalt et ta naist nii väga armastaski.
Kuninganna, nagu ka kogu Inglismaa, ootas leedi Dianalt vaid ühte: uue pärija sündi. Elizabethi soov täituski. 1982.aastal sünnitas printsess poja Williami, kaks aastat hiljem aga ilmus maailma veel üks poeg, Harry. Abikaasa teatas, et ta on naises pettunud, kuna oli oodanud tütart.
Diana sattus raevu. Sünnitusjärgsele depressioonile lisandus veel üks uudis: Charles kohtub endiselt oma armukese Camillaga ning pole oma romaani katkestanud mitte ühekski päevaks terve abielu jooksul.
Diana üritas lohutust leida poegadelt, ometi oli tema vajadus armastuse ja lihtsa naiseõnne järele liiga tugev. Psühhoanalüütikud, antidepressandid ning kohutav diagnoos: buliimia. Diana ei suutnud oma söömist ohjes hoida, eriti öösiti. Et mitte paksuks minna, kutsus ta esile oksendamise. Vaatamata ägedale võitlusele, osutus haigus tugevamaks. Räägitakse, et printsess tellis endale koguni spetsiaalse külmiku. Niipea kui selle uks avati, kostis hääl: „Diana, sa oled paks lehm!“ Ometi ei aidanud ka see. Ebaõnnestunud abielu tõttu tekkinud alaväärsuskompleksi all piineldes püüdis meeleheitel Diana endalt elu võtta.
Laitmatu leedi võrdkuju
Diana vihkas kuninglikku perekonda, samas aga mõistis, et need inimesed on rahvuse uhkus, kannavad endas teatavat vastutust ning käituvadki vastavalt sellele. Ühel hommikul ärgates otsustas ta, et kui ei ole võimalik neile vastu seista avalikult, hakkab ta mängima nende reeglite järgi.
Loomult kohmakas, kidakeelne ja häbelik Diana püstitas endale eesmärgi — saada tõeliseks printsessiks. Ametlikult see tiitel ei kuulunud talle, kuna nii võib kutsuda vaid kuningliku perekonna sünnijärgseid esindajaid.
Nüüdsest tallas leedi Di iga päev trenažööripedaale. Ta õppis kenasti rääkima, õigesti käima, tantsima ning stiilselt riietuma. Chaneli rõivad, peened kingad, moodne soeng ning minimaalselt ehteid. Ja mis on kõige imekspandavam — Diana ei pöördunud abi saamiseks stilistide poole, vaid mõtles kõik ise välja. Temast sai laitmatu leedi.
Printsess hakkas tegelema heategevusega: „Kui ma pole oma mehele vajalik, siis olen vajalik oma rahvale“. Ta tuli appi nendele, kes seda vajasid: külastas haiglaid, lasteaedu, lastekodusid ning kulutas kõige selle peale oma isiklikke sääste. Diana astus välja maamiinide kasutamise vastu kogu maailmas, võttis osa võitlusest AIDSiga. Selliselt tegutsedes võitis ta inglaste armastuse. Ning see armastus tema vastu oli suurem, kui seda oli armastus tema abikaasa ja ämma vastu.
Diana hea süda ning oskus end üleval pidada vallutasid rahva südame. Inimesed tervitasid oma printsessi ovatsioonidega — iga tema sõna võeti vastu suure vaimustusega. Tema esinemisi ametlikel vastuvõttudel, intervjuusid ajakirjanikele või soovisõnu opereeritud laps-invaliidile kuulati andunult .
Oma naise varju jäänud prints Charles naljatas süngelt: „Mina olen siin vaid selleks, et lilli hoida“.
Kroonimata kuninganna
Ometi teadis Diana ise, et ta ei ole ideaalne. Kuigi enesekindlust oli juurde tulnud, tõukas soov end naisena tunda teda pidevatesse afääridesse. Vanem poeg William polnud veel seitsmenegi, kui tema emal tekkis romaan autoremonditöökoja omanikuga, keda asendas üsna pea ratsutamistreener, major James Hewitt. Igas mehes nägi Diana inimest, kelle juurde ta oleks tahtnud oma vihatud abikaasa juurest põgeneda. Armukesed aga teenisid Diana pealt raha. Hewitt andis välja mälestuste raamatu, milles kirjeldas intiimseid üksikasju suhetest inglise printsessiga. Raamat osteti ära silmapilkselt, saadud miljonite eest avas aga mees ratsaspordikooli.
1992.aastal lahkus Diana kuningakojast. Neli aastat hiljem aga lahutas. Jah, ta kaotas võimaluse saada ametlikult Inglismaa kuningannaks, kuid inglise alamate silmis ta juba oli seda. Lahutus tegi rohkem halba tema mehele: rahvas pidas teda lurjuseks, kes ei osanud hinnata sellist kaunist ja head naist.
Ja ikkagi suutis Diana avalikkust šokeerida.
31. augustil 1997. aastal oli kogu maailm vapustatud teatest, et Pariisis hukkus traagiliselt leedi Diana Spencer. Ta hukkus autokatastroofis koos oma armsama Dodi al Fayediga. Dodi oli miljärdarist musulmani poeg ning kõige järgi otsustades oli ta leedi Di viimane suur armastus. Diana ja Dodi kavatsesid teatada oma kihlusest. Kuid nad ei jõudnud…
Nende „Mercedes“ sööstis vastu betoonsillaposti ning muutus hetkega metallikamakaks. Dodi ja autojuht hukkusid silmapilkselt, Diana aga mõne tunni pärast teadvusele tulemata.
Pärast Diana surma abiellus prints Charles Camillaga. Sellist käitumist pidas rahvas reetmiseks.
Maailm aga mäletab Diana Spencerit kui unelmate naist, kui kaunist müüti. Ta suri noore ja ilusana. Ta võitis kõiki ja kõike: oma vaenlasi, kuninglikku perekonda, kuulujutte ja laimu, endisi armukesi, paparatsosid ja… isegi vanaduse.
Allikas Darja, 11’2010
