Ta nendib, et noorem põlvkond teeb seda, öeldes näiteks, et töökoormus on liiga suur, aga tema omal ajal ei kujutanud ettegi, et oleks võinud nuriseda, ometi oli tal kaks seriaali, 20 etendust kuus, väikesed lapsed ja ta nautis seda.

“Kui iseennast kõrvalt vaatan, olen ikkagi saanud paremad palad — juba sel hetkel, kui sündisin oma perekonda.”

“Mul on tunne, et mul on vedanud — inimesed, kes on määranud mu kulgemist, pole mind ära kasutanud. Ei füüsiliselt ega lolli olukorda pannud, nad on näinud minus midagi sellist, mida ma ise ka ei teadnud, et mus on,” väidab Elisabet.