Eveliis mugavustest: jubedalt häirib inimeste targutamine justkui peaks kõik jube raske olema, et end saaks tunda inimesena suure algustähega

 (23)
Eveliis mugavustest: jubedalt häirib inimeste targutamine justkui peaks kõik jube raske olema, et end saaks tunda inimesena suure algustähega
Photo by The Creative Exchange on Unsplash

Pesin eile aurutajaga vannitoa põrandat ja mõtlesin, et pagan kui mugav see on. Ma mäletan lapsepõlvest kui põrandat tuli pesta kaltsuga, mida tuli käsitsi ämbrisse kuivaks väänata ja siis harja külge keerata. See oli minu arvates maailma kõige vastikum tegevus. Ma siiamaani vihkan igasugu riidest pesukaltse. Isegi kui need ökod ja trendikad.

Nädal varem pesin ma aknapesumasinaga (või kuidas iganes seda nimetada) aknaid ja jällegi — töö läks lihtsalt. Lapsepõlvest mäletan ma rõvedat ajalehepaberiga akna hõõrumist ja (vähemalt minu) pestud aknad jäid alati koledalt triibuliseks. Ei saa öelda, et ma aknapesu siiani väga armastaks, aga hea vahendi ja masinaga on see nii lihtne, et peaaegu, et hakkab meeldima.

Pluusilt sain veiniplekid(!) maha ilma igasugu küürimiseta (esimese pesukorraga!) kasutades mingit imevahendit. Viskasin pesumasinasse ja võtsin puhta plussi välja. Lasin oma anti-wrinkle spreid peale ja pääsesin ka triikimisest. veel üks tegevus, mis mulle ei meeldi.

Ühesõnaga palju asju, mis elu ja ebamugavad tegevused palju lihtsamaks teevad. Mis veel? Või miks ma sellest üldse räägin? Ikka ajendatult autoteemast. Jah, ma arvan, et auto ei pea olema näitamiseks, aga aru ma ei saa, miks inimesed räägivad, et esimene auto peaks olema ilma lisadeta. Et kui oskad parkida ilma parkimisanduriteta oled parem juht? Et kui oskad sõita manuaaliga, oled parem juht? Okei, ilmselt oledki, aga kust see arvamus, et mida raskemini kõik asjad teostatavad on, seda parem? Et vaid nii oled oma load “välja teeninud”. Rumalus. Ma olen näiteks aastaid sõitnud manuaalkastiga autoga, aga see ei tähenda, et ma praegu ei naudiks automaatkasti tunduvalt rohkem. Ummikutes on tunduvalt lihtsam, võõras linnas on tunduvalt lihtsam, rääkimata mägedest ja libedatest teedest.

Seotud lood:

Samamoodi naudin ma seda kui saan nupule vajutades kohvi juua, ilma oma paksu tagumikku diivanilt tõstmata telekakanalit vahetada, pesu pesta ja vajadusel kuivatada vaid nupule vajutusega, põrandalt tolmu imeda korraliku tolmuimejaga, end pesta sooja veega vaid kraani lahti keerates, maja soojaks saada vaid nupule vajutades. Neid näiteid võiks tooma jäädagi, aga selle kõik võib kokku võtta ka ühe sõnaga. Mugavus. Ma naudin mugavusi. Asju, mis teevad elu lihtsamaks.

Ma ei ütle, et ma ei saaks mugavusteta eluga hakkama. Muidugi saaks. Ma võiksin vabalt elada ka Peipsiääre külas, kus majades pole vett, asi pole üldse selles. Mind lihtsalt jubedalt häirib inimeste targutamine justkui peaks kõik jube raske olema, et end saaks tunda inimesena suure algustähega. Okei, mingil määral ma olen tõesti seda meelt, et näiteks oma teenitud raha eest mingi asja soetamine on võib olla suurema tähendusega ja kallim, kuid kas ma loobuks tasuta saadud telefonist, telekast, autost, majast, reisist, saabastest lihtsalt selle pärast, et end paremini tunda? Ei. Et kui käsitsi enam pesu ei pese ja kaltsukaga põrandaid ei pese, manuaalkastiga autoga ei sõida ning kümme aastat maja ei ehita, siis pole nagu õige asi? Kust sellised arvamused tulevad? Ma ise ka ei usu, et seda ütlen, aga kas see tõesti võib tulla kadedusest?

Ma vaatasin ETV pealt sarja ”Elu Victoria ajastu talus” (väga soovitan muide, YouTube´is on kõik osad olemas!). Nagu pealkirjast aru saate tehti seal kõike nii nagu Victoria ajastul. Saate aru, naine veetis põhimõtteliselt terve nädala pesu pestes, aurutades, triikides ja voltides. Sai valmis ja alustas uuesti. Pole ime, et inimesed 40-aastaselt ära surid. Ma võiksin ka eksperimendi mõttes proovida elada nagu 100 aastat tagasi, või jumal isegi 50 aastat tagasi, aga see oleks ka kõik. Ma ei kavatseks mitte mingi hinna eest loobuda asjadest, mis elu lihtsamaks teevad. Vanaema aegajalt ikka aegajalt ütleb, et huvitav, mida tema ema küll ütleks, kui teaks, et pesumasinad on olemas. Meil oli muide veel kunagi 1990-aastatel poolautomaatpesumasin. Ulme, eksju.

Tundub kuidagi nii naeruväärne, kuidas inimesed püüavad õigustada, miks raskem on parem ja õigem ning kõik, mis on lihtne, on tingitud laiskusest ja mugavusest. Ma ei ole näiteks absoluutselt laisk inimene, aga mugav? Oo jaa, sada protsenti mugav. Kui võimalik. Kui pole võimalik, siis triigin pesu ja ei tao vastu rinda, et olen kõvem perenaine kui Mari, sest tal on kuivatiga pesumasin ja koduabiline.
Loe lisaks Evelini blogist

Inglite aeg