“Ma elasin 7. klassis üle suurema koolikiusamise. Eks see ole muidugi selline aeg, kus lapsed hakkavad üksteise piire katsetama, n-ö õpivad, kuidas täiskasvanute mängud käivad, ja selle käigus võidakse üsna julmi asju öelda ja teha. Need jätavad haavad,” avaldas näitleja, lisades, et teda kiusati sellepärast, et tal olid koolis kõik viied.

“Samas narrimine ei sõltugi sellest, mida teed või kuidas oled, igaühe juures annab leida mis iganes asja, mille kallal nokkida. Pigem on see võimumäng — keegi leiab kellegi, kelle arvelt ennast tugevama ja paremana tunda,” teab Henessi. “Eks üritati manipuleerida stiilis “tuupur, tule ja tee minu eest kodutöö ära”, visati või peideti mu asju ära, leiti ikka hetki, kus saaks mõnitada. Muidugi üritasin mitte lasta end suruda nurka ja talla alla, aga… lõpuks lihtsalt eemaldusin ja hoidsin omaette. Püüdsin vältida konflikte. Veetsin vahetunde isegi vetsus, lukustasin end kabiini või olin ära ruumides, kus keegi mind häirida ei saaks.”

Henessi tunnistab, et oli tol ajal väga õnnetu, sest väljaspool kooli tal ka väga palju sõpru ei olnud. “Istusin peamiselt kodus, nutsin ja lugesin raamatuid. Sellises vanuses ei oska enda eest veel seista ega ka asju kergemalt näha. Tol hetkel on kool sinu jaoks kogu su maailm, aga mingil põhjusel on kõik seal sinu vastu,” meenutas ta.