Ja kas ei saa lahkunute hinged mitte omapäi hakkama? Äkki piisab sellest, kui neile armastusega mõelda. Äkki peaksime pisut rohkem mõtlema neile hingedele, kes on veel meie seas, kes elavad meie kallite inimeste kehas ja kes vajavad samuti toitu. Äkki peaksime mõtlema iseenda hingele?

Hing on tühi, öeldakse vahel. Järelikult on hing nälga jäänud ja jäetud. Igaüks teab ise, mida just tema hing ihaldab, aga kuna hinge kuidagi katsuda ega näha ei saa, on teda päris kerge nälga jätta. Iseenda hinge niisamuti kui teise oma. Palju lihtsam on hoolitseda selle eest, et perel toit laual ja riie seljas oleks. Sellega on selge: on või ei ole. Ja kui on, siis mida nad veel tahavad?

Inimene, kes oma hingest teisele anda ei oska, annab asju. Asju anda on lihtsam kui midagi muud. See on konkreetne, kindel, nähtav, katsutav. Sellel on hind. Seda tuleb osata hinnata!

Aga vahel, hoolimata hinnast, pole asjal väärtust. Sest asjadel iseenesest pole hinge. Hinge annab asjadele ainult inimene, inimese hing.

Ja kui sul endal on kõike küllalt, kõht täis ja muid muresid ka parasjagu pole, aga midagi on ikka nagu puudu, siis oled tänamatu, mis sul siis viga on, mida sa veel tahad.

Aga hing ei eksi. Hing tahab toitu. Ja hinge toidab armastus. Mitte ainult kirglik mehe ja naise armastus, vaid ka lähedase toetus, sõbra hea sõna, see, kui keegi sinusse usub.

Kas või naabri teretus, võõra vastutulija naeratus.

Kõik see ütleb üht ja sama: põhimõtteliselt oled sa ok.

Ja imelik, et erinevalt asjade maailmast ei ole siin andmisel ja saamisel mingit vahet. Tühjast kotist midagi välja võtta ei saa, aga tühjas hinges on alati midagi alles, kas või natuke puru. Kui välja raputada see vähenegi ja näljasele ulatada, saab sellest nõiaväel terve leivapäts, mis toidab mõlemaid. See on tõeline mustkunst.

Tegelikult on see loodusseadus.