Jõulud jooksutavad juhtme kokku
Lubage, et ma teile kõik ära kaeban, siis saan ehk ise ka aru. Lapsi on kaks, eks. Ühe lapse aiarühmas tehakse loosipakid, teise rühmas ostab iga vanem kingituse oma lapsele — aga see peab olema raamat (vist). Ühes rühmas tuleb kingitus aeda tuua pakitult, teises pakkimata. Ühel juhul tuleb lisada kommiraha, teisel juhul mitte.
Kuivõrd mõlema tulemuseni jõudmisele eelnes pikk ja kohati ebakonstruktiivne arutelu meililistis, ei ole ma päris kindel, et olen kõigest õigesti aru saanud. Jätsin nimelt osa meile vahele, sest tööd on ju kah vaja teha. Tagantjärele on aga keeruline ülevaadet saada, sest kummalgi rühmal on oma list, aga mõlemas arutatakse mitmeid küsimusi vaheldumisi ja kohati paljusõnaliselt.
Teine põhiküsimus on see, mida kinkida kasvatajatele. Või noh, õpetajatele, nagu nüüd peab ütlema. Arutelu oli pikk ja põhjalik, aga tulemus oli mõlemal juhul see, mis kõigil eelmistelgi aastatel: kinkekaart. Kõige mugavam, eks. Sisuliselt antakse õpetajatele raha. Arutelu selle üle, mis poe kinkekaart valida, kestab vist siiamaani. Jätan selle vahele, sest ei pea seda põhimõtteliseks küsimuseks.
Ainult et ühel juhul tuleb kinkekaardi raha panna kellegi kappi, teisel juhul kogutakse see kellegi pangakontole. Õnneks olen suutnud meelde jätta selle, kummas rühmas kumbapidi oli. Aga segadus on suuremgi: ühel juhul tuleb anda konkreetne summa, teisel juhul „südametunnistuse“ järgi.
Õnneks on mul selliste asjadega juba natukene kogemusi ja ettekujutus sobilikest suurusjärkudest olemas. Muidu murraksin ilmselt pead, nii et vähe ei ole. Minusugustele on targem selliseid asju ette öelda. Ma ei hakka vaidlema. Kuivõrd tegemist on nii palju igasugust muudki, siis olen juba ette kõigega nõus, mida teised lapsevanemad otsustavad.
Tõeliselt tänulik olen aga selle eest, et kogu see arutelu käib meili teel. Pole hullemat piina kui istuda lapsevanemate koosolekul, kus inimesed süüdimatult üksteise aega raiskavad, kulutades aega noh-ide ja möh-ide peale, kaldudes teemast kõrvale, sekka vaikides ja nohisedes. Meilid ma võin lugemata jätta, aga koosolekul raisatud aega ei saa ma kunagi tagasi.
Niisiis, meile läbi kammides ja kasvatajatega suheldes on mul siiski lootust järje peale saada ning mitte viia vale pakki valesse rühma. Ja mitte kanda suvalist summat suvalisele kontole kinkekaardi eest. Ma tõesti püüan. Tegin endale märkmikku omaette nimekirja, mis kuupäevaks peavad missugused ülesanded, ostud ja ülekanded sooritatud olema.
Ainult et mismoodi tulevad asjadega toime küll need inimesed, kellel on rohkem lapsi? Oletame, et kaks käib lasteaias ja kaks koolis? Kui ma vaid selle peale mõtlen, hakkab mul pea ringi käima ja süda pööritama.
Hea küll, kui oled kodune, n-ö professionaalne lapsevanem, siis on su kõvakettal ehk ruumi. Võib-olla. Aga kui sa käid tööl ja tarvitad oma pea kõvaketta ruumi ka tööasjade ajamiseks, siis jooksutab see jõuludeks valmistumine ikka juhtme kokku küll.
Sest tegelikult on need lasteaia asjad ju veel väike osa. Päkapikunänni soetamine nõuab fantaasiat ja varusid kapis: sa ei saa sussi sisse panna ju seda sorti kommi või muud magusat, mida nad niigi saavad. Peab olema midagi erilist! Siis veel kirjad jõuluvanale ja kaalutlused, mil moel soove täita. Mida kuuse alla panna, jne, jne.
Kui need jõulud ükskord kätte jõuavad, siis on minul ilmselt keel vestil, kopp ees ja võhm väljas. Ja juuksed hallid murest, et olen asjad lootusetult sassi ajanud. Ilmselt toob jõuluvana mulle sel aastal vitsa, sest ma pole tema tulekuks valmistunud mitte täie pühendumusega ja säraga silmis, vaid üle jala ja paanikaga pooleks. Paras mulle.
