Mehed tegelikult armastavad naisi sellistena, nagu nad on. Mehed ja maailm tahavad meiega tegemist teha, kui me oleme sellised naised, nagu me oma tegelikult oleme. Maailm ei taha meiega tegemist teha, kui me oleme keegi, kes me tegelikult ei ole. Kui tekib suhe, siis on samamoodi. Sul on üks roll: abikaasa, elukaaslane, pruut vms. Inimesed ju tõmbuvad suhtes teineteise poole, sest meile meeldis see inimene, kellena kaaslane end näitas. Seejärel hakatakse end muutma selle põhjal, mida me arvame, et kaaslane meilt ootab. See on lõks. Kõikides rollides on see häda, et tahame vastata nendele ootustele, mis ühiskond on meile andnud, mis ei lase meil olla meie. Siin on meie enda valik ja vägi: ma jään endaks, mis siis, et meilt oodatakse midagi muud. See on kõige atraktiivsem, kui oleme meie ise. Mehed ja naised on tegelikult väga sarnased. Meil on erinevuseks ainult naisekeha, kuid see vägi on meil kõigil sama suur.
Kuidas endale selgeks teha, kes me tegelikult oleme?
Küsida endalt, kes me olla tahame. Mis on see, mis meile täna rõõmu teeb? Mis on meie jaoks lihtne ja kerge, mis on meie tõde.
Isegi kui see tundub ebaloogiline?
Just, see ongi selle võlu. Kui see tundub ebaloogiline, kuid sinu jaoks kerge, siis see ongi õige koht. Usun, et kõigile on öeldud, et „ole nüüd normaalne”. See ongi see häda, et me nii meeletult üritame olla normaalsed. Kui me oleme need erilisused, kes me päriselt oleme, siis see ongi see, kellesse armutakse. See, keda tahetakse oma ettevõttesse tööle, koos äri teha, lapsed tahavad alati koos aega veeta või abikaasa jumaldab meid, sest see oleme meie ise. Kui me end arvustame ja proovime olla keegi, kes me ei ole, siis see on energeetiliselt kõigile tajutav. Lastele, abikaasale, ettevõttele, suhetes, kõikides eluvaldkondades.
Kui me räägime naiselikkusest, siis me ei saa üle ega ümber välimusest.
Jah, naiselikkus. Kas te, naised, olete valmis loobuma igasugusest arvustusest selles osas, mida tähendab naiselikkus? Me paneme naiselikkusele tähenduse, hakkame kategoriseerima. Tahame arvata, et kui saame kätte vastuse, kuidas olla naiselik, hakkame endis midagi muutma, et olla naiselik. Asi ei ole selles. Tõeline naiselikkus ilmub välja siis, kui lubame endal olla see, kes me päriselt oleme. Haavatav, avatud, ei arvusta end, oleme ühenduses oma südamega, teame, mida elult tahame, oleme igas situatsioonis vabalt. Austame end ja teisi, oleme kõigiga haavatav, tänulik. Me ei saa kunagi olla teistega see, kes me endaga pole. Naiselikkuse kõige suurem probleem on see, et me ei usalda end. Me ei ole endaga haavatav, ei luba endal olla nähtaval ja alasti, nii energeetiliselt kui ka füüsiliselt. On tabu rääkida endast. Me alati peidame end. Me ei luba endal olla austavad enda suhtes. Lubame endile suhteid, kus elukaaslased sõidavad meist üle, kasutavad meid ära. Ei luba endil olla tänulikud selle eest, mis meil on. Naiselikkust ja intiimsust toovad suhtes välja viis elementi: austus, usaldus, haavatavus, lubamine ja tänulikkus. Me peaks seda kõike pidevalt arendama. Kuidas me seda arendame? Tuleks küsida endalt, kuidas saaks olla rohkem haavatav, rohkem lubav, rohkem usaldav, austav ja tänulik iseendaga? Usalduse osas me alati kontrollime end. Kui hakkad end usaldama hoolimata sellest, milline välja näed, siis oled vaba. See on naine, keda maailm ihaldab.
Siis on meie noortel neidudel üpris keeruline, sest pidevalt arvustatakse.
Jah. Meie maailm on õppinud eksisteerima arvustamise baasil. Me pole kunagi endile teadlikkust lubanud. Meie vanemad pole osanud ja neilt pole kunagi küsitud. Mingil hetkel unistame printsessiks saamisest. Me kõik teame, millal me selle mõtte unustasime. Kas see polnud mitte tingitud sellest, et keegi ei näe meis printsessi ja me ei näe seda endis? Kui teised näeks, siis saaksime sellest eeskuju ja oleksime ka oma südames printsessid. Me õpime kõike teistelt. Neidudena võtame energiat emalt, isalt ja keskkonnast, kus me elame. Nüüd võime mõelda, kui palju tundis meie ema end printsessina. Kui palju ta tundis, et on üleni armastust täis ja küsis, millist elu me endile soovime? Üpris suurel protsendil tüdrukutest seda polnud. Me oleme kaasa saanud selle, et me ei teagi, kuidas olla. Mina kutsun siis alati inimesi tagasi intiimsuse viie elemendi juurde. Tuleb hakata looma, endalt küsima ja küsimus avab meid selleks, kes me olla tahame. Kui keegi meid arvustab, siis see ei oma tähtsust – loeb see, mida sa enda kohta tead. Tuleb olla see ime, kes me oleme praegu ja oleme alati olnud.
On inimesed ühel inimarenguetapil olnud õnnelikud, kuna nad on end vastu võtnud sellistena, nagu nad on?
