Kas ma pean olema Barbiest sünnitusmasin?
Oktoobrikuu Eesti Naises on näiteks kolumn sellest, kui raske olla naine — meestele meeldimise nimel tuleb muutuda võimalikult sarnaseks Barbie-nukule ning oma tõelist, meikimata nägu võib naine mehele näidata alles siis, kui „vallaline mehepoeg“ on aru saanud, kuivõrd kaunis on daami sisemine ilu. Ehk siis oma tõelist palet võib naine mehele näidata alles siis, kui mees on langenud naise võlude lõksu niivõrd tugevalt, et abielurand juba terendab silmapiiril.
„Sa küsi, kui palju võttis mul aega, enne kui julgesin olla sinu juuresolekul täiesti meigita. Millist usaldust ja lähedustunnet see nõudis,“ pöördub loo autor kirjatükis oma mehe poole.
Hea küll, eks ma isegi olen naisena ajupestud. Tunnen end aeg-ajalt pisut imelikult, kuna ma tõesti ei muretse pidevalt selle pärast, kas ma pole äkki liiga paks; uued hallid juuksed mu peas ei aja mind paanikasse; silmaümbruskreemi ma ei kasuta ning endiselt pole allunud ka pidevale ühiskondlikule survele minna mehele ja saada kolm last.
Kõige rohkem vihastab mind sarnaseid artikleid lugedes just see, kuidas naised (naisteajakirjade toimetajad on ju naised!) ise taastoodavad stereotüüpi, nagu oleksid meie vaimsed võimed nõrgemad kui meestel, nagu oleks meie ainsad õigused ja kohustustused seotud välimusega, kodu korrashoidmisega, meeste eest hoolitsemisega (kaasa arvatud nende rahuldamine voodis) ning laste saamisega.
Vaadake näiteks Kroonikat, kus suur osa välismaalt pärinevatest uudistest räägib sellest, milline kuulsus on rase, milline sünnitas ning milline abiellus/läks lahku. Mul on käepärast üks oktoobrikuine „Naised“, kus pealkirjad kuulutavad „Helen Randmäe: lapsi kasvataksin maal, mitte linnas“, „Mul oli sünnitusel kogu aeg nii hea!“, „Jenna Elfman taas lapseootel“ ja „Minutiga number väiksemaks“.
Oktoobrikuises Eesti Naises on lugu „Kas kolmandate laste buum?“, mille autor näitab lugejale selgelt, et õige Eesti naine elab maal, tal on kolm last ning ehk ka sünnituste tõttu poolelijäänud haridus. „Lapsed on meie jaoks ju kõige tähtsamad“, „lapsed on elamis mõte“ ning „[lapsed] loksutavad paika väärtushinnangud“, kui tsiteerida mõningaid lõike sellest loost.
See justkui siis tähendaks, nagu minu väärtushinnangud on „valed“, kuna mul pole lapsi? Ma pole Eesti ühiskonna silmis midagi väärt, kuna elan praegu välismaal, pealegi veel suurlinnas? Ma pole õige naine, kuna julgen end meestele ilma meigita näidata ning ei kasuta iga päev küünelakki? Rääkimata sellest, et ma saan peagi 30, aga pole isegi mitte veel rase ja ühe tuntud Eesti arsti hinnangul olen seetõttu „looduse vastu eksinud“.
Kuniks ajakirjad, mis nimetavad oma sihtgrupiks „noori ja iseseisvaid intelligentseid naisi“, räägivad peamiselt sellest, kuidas paremini mehele saada (meik+trimmis kõhulihased+uued seksinipid!) ning kuidas seda meest siis võimalikult kõvasti oma haardes hoida, ei muutugi naised meestega kunagi võrdseks.
Olukorras, kus Eesti (naiste)ajakirjad keskenduvad peamiselt Barbie-nukust sünnitusmasinaks olemise propageerimisele, ei tasu olla üllatunud näiteks selle üle, kui suuri erinevusi naiste ja meeste palkades näitab statistika.
Ärge saage minust valesti aru, ma leian, et naised ja mehed ei saagi kunagi olla 100% võrdsed ning pean seda normaalseks. Aga võimalused karjääri valida ning sama töö eest samaväärset palka saada peaksid siiski olema võrdsed mõlemale soole.
Täpselt samuti, nagu peaks igal naisel olema võimalus häbenemata ilma meigita kodust väljuda ja ilma ühiskondliku surveta otsustada, millal ta lapsi tahab (kui üldse). Täpselt samuti peaks naistel olema võimalus lugeda naisteajakirju, mis ei keskendu ainult sellele, kuidas end meestele võimalikult ahvatlevaks teha ning kuidas lapsi kasvatada. Naiste elus, ma usun, on ikka muid teemasid ka.
Ja normaalsed mehed, ma usun, ei jookse õudusest karjudes teises suunas, kui naine on kohtamisele tulnud ilma meigita.
