- Kas oletus vastab tegelikkusele?

Eks teadlikkus oma tervise vastu on aastatega kasvanud, ent arenguruumi on ikka. Olen seda usku, et nii füüsiline kui vaimne heaolu on toitumisega tihedalt seotud, seepärast püüan järgida üsnagi tervislikku menüüd.

Ajapikku olen ma loobunud näiteks kohvist. Nooremas eas sai seda iga kell ja palju joodud, ei võtnud und ära ega midagi. Siis jätsin kohvi ainult hommikujoogiks ja nüüdseks olen tast päriselt loobunud.

Inimene õpib aja jooksul oma organismi kuulama, minu organism on mulle öelnud, et kohv mulle ei sobi. Ja ei maitsegi enam. Kohvimasina kinkisin ära, nii et ka külalised minu juures kohvi ei saa. Välismaal olen vahel joonud tassikese cappuccinot, nagu teises miljöös ikka seda ja teist proovitakse.

Mis viga praegu kohvi maha jätta, kui müügil on tohutu valik kõige maitsvamaid teesorte. Nendega ma eksperimenteerin meelsasti. Tee on ka mu hommikulaual kohvi koha endale võtnud.

- Mida sisaldab teie hommikuprogramm?

Kõigepealt puhastan ma suud ja joon klaasitäie toasooja vett. Külmemal ajal olen vette pigistanud sidrunimahla või õunaäädikat. Sügisel alustan jälle õunaäädika kuuri. Olen sellest loodustootest head kuulnud ja ise tähele pannud, et see kiirendab ainevahetust. Hambaid pesen ma pärast sööki.

Teen ära jooga- ja hantliharjutused. Dušš. Peale koduste joogaharjutuste käin veel kaks korda nädalas joogatunnis.

Hommikusöök on mul ikka päris asjalik nii vitamiinide, mineraalainete kui kalorite poolest. Et veaks proovide lõpuni ehk pärastlõunani välja. Mida ma kindlasti ei söö, on sai. Valge, peaaegu ühegi kasuliku komponendita peenviljatoode aitab ainult vöö kohale rasva koguda.

Kui siis veel saiale võid määrida, “lähevad puusad nii libedaks, et püksid ei seisa enam üleval”. Nagu öeldi Vene ajal, kui või parajasti defitsiit oli.

Võid ja rasvast liha tarvitan ma tõepoolest äärmiselt harva. Suvel Prantsusmaal tuli ennast alandada valget saia ja rasvaseid friikartuleid näksides. Olgugi, et see kõik oli väga kvaliteetselt valmistatud, tundsin meie tõsisest mustast leivast suurt puudust.

- Kui näitleja on mitme etenduse ja proovidega seotud, jääb vist korrapäraseks toitumiseks küll aega puudu?

Näitleja elu on ebaregulaarne. On aegu, kus päevade kaupa pole mingeid tööülesandeid ja samas võib minna väga pingeliseks. Proovid käivad kella 11 kella kolmeni pärastlõunal. Vahepeal on lõunapaus, siis võib teatri kohvikus natuke süüa. Aga muidugi jääb lõunasöök hilisesse õhtusse, olenevalt, kui rikkalikult keegi seda endale lubab.

Mina lähen juba paar tundi varem, nii kella viie paiku teatrisse grimmi tegema, kui mul õhtul veel etendus on. Muide, tühja kõhuga läheb osatäitmine palju kergemini — tekst on hästi meeles ja silm särab, aju on pühendunud vaimsele, mitte seedetegevusele. Täiskõht teeb loiuks, väsinuks. Seda kinnitavad kõik näitlejad.

- Teatavasti räägivad naiste- ja terviseajakirjad, et näonahaga peab väga hoidlikult ümber käima. Silmaaluseid ei tohiks venitada ega mingi näopuhastuspiimaga pühkida, nende jaoks olgu omaette õrn puhastusvahend. Päikese- ja pakasekreemid, aurutamine ja taastavad maskid. Tuleks koguni võimalikult vältida grimasse, et nägu noor ja kortsudeta püsiks. Seda teades peaksid kõige äkilisemalt vananema ju näitlejad, aga millegipärast näevad vähemalt Eesti näitlejannad teistest omavanustest naisterahvastest nooremad välja.

Praegusajal on hoopis paremad grimmivahendid, kui olid aastaid tagasi. Need pigem parandavad, kui rikuvad näonahka. Väljaõppinud grimmeerijad tunnevad inimese anatoomiat ja füsioloogiat, töö üksikasju ja iga kliendi eripära.

Mina hoolitsen oma näonaha eest ka korrapäraselt kosmeetiku juures käies ja teen endale ka ise kodus maske. Ma ei pese kunagi nägu seebi ega kraaniveega, vaid sobiva puhastusveega.

Emast on mulle jäänud harjumus salatit tehes kurgikoorte sisemised pinnad näole panna. Pärast niisugust maski on tõesti kuidagi värskem jume.

- Aeg on aga näidanud, et näitlejad, eelkõige mehed, on eluvõitluses allaheitlikumad ja haavatavamad kui teised kodanikud. Või puudutab see nähtumus meid, publikut, lihtsalt liiga lähedalt?

Võibolla on see siiski müüt, sest statistikat ega uuringuid pole ju tehtud, ja ometi on see ka mingil määral tõsi. Kui inimene on juba näitlejaks saanud, on ta kindlasti ka emotsionaalsem ja haavatavam kui vaoshoitud ja korrektne pangatöötaja. Pedant, tuim ja raudsete närvidega näitleja laval huvitav ei ole.

Näitlejal peavad olema mingid sisemised tundevarud, millega publiku hingekeeli puudutada, aga need tulevad ka millegi arvelt, mida oleks vaja taastada. Kuidas keegi end maandab või laeb, oleneb minu arvates siiski rohkem inimese soodumusest kui ta ametist.

- Et eneseteostamine ja tulemuste nautimine käib ainult laval, sadade ja tuhandete uudishimulike ja hinnangut andvate inimeste silme all, hakkab ometi hirmsasti närvidele?

Niisugune elu kulutab küll, aga on ka omamoodi baasiks avatusele ja tundlikkusele. Et teatritöö on närvidemäng, peab teadma ja teabki iga Panso-kooli sisseastuja. Aga sinna igatsetakse ometi.

- Kui on etendus, jõuate koju Mustamäele umbes tund aega enne südaööd. Kas magate hästi?

Etendusest jäänud mõnus surin, pinge või vahel ka pisike kahetsus on veel kaua hinges. Tavaliselt joon pärast koju jõudmist rohelist teed, loen või vaatan telekat. Minu uinumiseaeg on umbes pool kahe paiku.

- On teil kui liikumise “Naised emakakaela vähi vastu” patroon olnud mingeid seoseid või kogemusi vähihaigusega?

Minu noorem õde suri ajukasvajasse kümme aastat tagasi… Mul on eluaeg olnud suur aukartus arstide vastu ja hirm haiguste ees. Käisin nüüd Mati Undi teisel surma-aastapäeval Metsakalmistu näitlejate viimsel puhkepaigal ja mõtlesin, jumal kui paljud oleksid võinud veel elada ja meid kõiki rõõmustada. Väga noorelt on mitmed neist vaikusesse lahkunud.

Kahjuks on meil veel nõukogude ajast jäänuk haigustest ja ravist mitte rääkida ja isegi uuringuid vältida. Justkui häbenetakse või kardetakse midagi.

Olen teadvustanud, et liikumine emakakaela vähi vastu selle ennetamisega uuringute abil ja eduka raviga hakkab meilgi vilja kandma. Uuringute tulemus annab enamasti meelerahu, nagu ka varakult avastatud haigusest terveks saamine.