Kerttu Rakke: Kas tänases Eestis on lastel hea elada?

 (29)
Kerttu Rakke: Kas tänases Eestis on lastel hea elada?
Scanpix

Pärast Eesti Ekspressis ilmunud lugu nelja lapse koeraelust on iga lastessepuutuv teema äkitselt taas eriti oluline ja kohati lausa ülepakutud: näiteks arutletakse laste vanemate seksuaalse orientatsiooni või soorollide osa üle lapse arengus, ning iga lapseliku ulakuse taga kahtlustatakse automaatselt vanemate hoolimatust.

Restoranid võistlevad kõige lapsesõbralikuma restorani tiitli pärast ning järjest rohkem tekib söögikohti, kus lastele on mõeldud mängutoad või lastemenüü, kus polegi vaid vinkud-friikad. Isegi beebimenüüd võib mõnes kohvikus leida. Vaadates avalikes kohtades lärmavaid jõnglasi, kelle vanemad ei tee vahet vabakasvatusel ja kasvatamatusel, tundub, et jaa, lastel on tõesti Eestis hea elada. Ehk liigagi hea. Kõik nagu käikski ainult nende ümber!

Unistused jäävad raha taha

Kolmkümmend aastat tagasi teadis iga väike jõnglane, et tal lihtsalt tuleb olla õnnelik ja muud moodi ei saa: Nõukogude Liidus oli ju ametlikult kõikidel lastel õnnelik lapsepõlv. Teatud mõttes nii oligi. Asju, millest unistada, oli vähe, ja seetõttu olid unistused suuremad ning nende täitumine olulisem. Nüüd seisab enamik unistusi raha taga: ole sa nii hea laps, kui tahes, ikka toob Jõuluvana sulle vaid sellise kingituse, nagu su vanemate rahakott võimaldab. Kui kaheksakümnendatel oli viieteistkümneaastaste koolipoiste seas tegija see, kes suutis ise sahkerdada endale välismaist värki, siis nüüd uhkeldab see, kelle vanemad ostavad uhkemaid mänguasju — olgu selleks siis trikijalgratas või nutitelefon. Omaenda visadus kehtib tänapäeval vähem, ehk sellepärast, et alaealiste palganumbrid on konkurentsivõimetud.

Veel mõned aastad tagasi ei suvatsenud paljud ennast tähtsaks pidavad noored koolisööklas söömas käia, kuna koolitoidu söömine ei olnud piisavalt prestiižne. Nüüd ronivad muidu ringihulkuvad kaagid just söögivahetunni paiku koolimajja — et mitte mingi hinna eest lasta kaotsi võimalust kõht täis saada. Praegu on, erinevalt varasemast, koolieine ka tasuta. Huviringid, kus arukalt oma aega veeta, on aga valdavalt tasulised.

Raha, õigemini selle puudumine, on praeguste laste jaoks praegu palju tähtsam kui varem. Paljud lastega pered on sunnitud kokku hoidma, ja seda mitte lõbustuste, vaid söögi arvelt. Sellistele asjadele mõtlemine ei tee lapsepõlve õnnelikumaks. Lapsed aga mõtlevad, ja muretsevad teinekord vanematest rohkemgi.

Küll need lapsed ka ükskord kasvavad

Alati polegi asi vaid rahas. Igal aastal satub üle Eesti esimesse klassi mõni jõnglane, kes ei oska lusikaga süüa, rääkimata siis noa ja kahvli kasutamisest. Nad ei tunne tähti ega numbreid, mõni ei tea värvinimetusigi. Aluspesust ja sellest, miks seda vahetama peaks, kuuldakse alles õpilaskodus. Nad ei ole vaimupuudega, nad on vaid jäänud ilma korralikust hoolitsusest ja elementaarsest kasvatusest. Nende laste vanemad ei ole paadunud alkohoolikud. Nad lihtsalt ei ole tulnud selle peale, et võiksid oma lapsi kuidagi õpetada või kasvatada. Tegemist on ju nii palju, ja küll need lapsed ka ükskord kasvavad! Kasvavadki, aga pilkavad pilgud eakaaslastelt jäävad kauaks meelde.

Laste seisukohast ei olegi vahet, kas elatakse oma õuel, tehes, mis pähe tuleb või käiakse koos vanematega väljas korralikult käitumas. Lapsed oskavad ikka leida midagi, millest vaimustuda või rõõmu tunda — seda ju lapseks olemine tähendabki. Samas on lapsi, keda kasvatavad tänav, telekas ja internet, järjest rohkem. Tegelikult vajavad lapsed, ükskõik kui loomingulised nad ka poleks, enda ümber reegleid. Vahet pole, kas reeglitevaba elu tekib jõukate või vaeste vanemate hõivatusest -mõistlikud reeglid tekitavad turvatunde. Ning võimaluse neid rikkuda — ilma reegleid teadmata kaob ka reeglite rikkumise ilu.