Kerttu Rakke: tõelist pariisitari otsimas
Tänavapildis pariisitare naljalt ei kohta. Kesklinnas näeb valdavalt turiste, ja kui need kõrvale jätta, siis kenamate naiste seas torkavad silma hoopis tõmmud Aafrika päritolu kaunitarid. Vaid vanema generatsiooni seas võib näha eneseteadliku hoiakuga, tihtipeale suitsetamisest käheda häälega prouasid, kellest õhkub vanade filmide ja legendide hõngu, silmis ammuste kirglike afääride helk. Aga kus on nooremad? Võib-olla on nad peidus moekate praktiliste riiete all?
Naiselikkust on tänaval tunda küll naiste riietest, ent mitte kingadest. Enamik naisi Pariisis kõnnib sussitaolistes madalates kingades või saabastes, kontsadega käivad vaid vähesed — mõned fashionistad, kallites (töö)kostüümides naised ja üksikud rumalad idaeurooplased (nagu mina). Mäletan, et esimest korda koos sõbrannaga Pariisis peol olles tundsime end parajate kraanadena, kuna kandsime kõrgeid kontsi.
Loomulikult on rumal otsida kohalikke kesklinna turistilõksudest. Ka ükski Tallinnas elav naine ei kola ju naljalt vanalinnas, kui ta just seal ei ela või tööta. Nii ka Pariisis — Champs Elyséel, Chatelet’s või Lafayette lähedal elavad pariislannad kaovad šoppajate massi sootuks.
Olgu, tänavapilt tänavapildiks, mõtlesin ma, see ei anna nagunii erilist aimu sellest, mis päriselt toimub. Tuttavatelt järele pärides avastasin, et minu tutvusringkonnas (mis on osa mu lapse pariislasest isa tuttavatest) pole ühtki pariisitari. Mehi, kes eluaeg või juba mitmendat põlve pariislased, on küll, aga ei ühtki pariisitari. Milles asi?
“Pariislannad käituvad nagu bitšid,” ütles mulle üks pariislane, kelle naine on pooleldi ukrainlanna. Enamik Pariisi mehi eelistab mujalt pärit naisi, kas siis Lõuna- või Põhja-Prantsusmaalt või veel kaugemalt. Üks mu tuttav näiteks tahab vaid Aasia naisi.
“Pariislannad ootavad, et kõik neile sülle langeks,” seletas mulle teine tuttav. Kõigepealt ootavad nad meest, kes ostaks neile korteri ja hea elu, oleks heaks isaks ja armastavaks abikaasaks, soovimata midagi vastutasuks — olla pariisitari mees on niigi privileeg. Kui nn “printsi valgel hobusel” pole, eelistavat pariisitarid üksinda olla. On töö ja seltsielu. Sõpru on palju: üks restoranis, teine tantsimas käimiseks, kolmas teatris jne. Mõnele langeb au saada suudluse osaliseks, ent tavaliselt ei midagi rohkemat. On selge, miks Pariisi mehed eelistavad mujalt tulnud naisi — kes kannataks sellist narritamist?
Arvan, et asi pole bitšluses, nagu tahaksidki pariisitarid mehi õrritada, vaid kõrges enesehinnangus. See on ju igas suuremas linnas nii, et kohalikud peavad end teistest, sisserännanutest, paremaks. Piisab, kui meenutada filmi “Moskva pisaraid ei usu”, kus tüdrukud valetasid end moskvalannadeks. Tallinnas olen sellist suhtumist kohanud vaid koolides, aga Tallinn pole ka mingi suurlinn.
Pariis kui armastuse, seksi ja kire linn seostuvat pariisitaridega alles siis, kui nad on neljakümnesed ja ikka veel üksi. Siis muutuvat nad lahkemaks ning seksuaalselt vabameelsemaks. Tegelikult on siin päris tõsine tarkuseiva: elu hakatakse nautima siis, kui mõistus peas ja raha teenitud. Tubli, pariisitarid!
