Küll on hea olla naine!

Mehed peavad alati midagi tegema, et mehed olla. Naised aga on ikka naised, tehku mis tahavad. Ole ometi mees, öeldakse ju. Keegi töötab mehemoodi, olgu mees või naine — ükskõik mida saab teha mehemoodi, aga kuidas siis naise moodi oleks? Mehetegusid teha saavad ka naised, aga ei pruugi. Mehed peavad enamasti mehe eest väljas olema. Kujutage ette, kui naised peaksid igal pool naise eest väljas olema. Mida see tähendaks?

Ma ei tea, mida naised tunneksid, kui peaksid ennast samamoodi kogu aeg tõestama. Kujutage ette: kogu aeg varitseks oht, et äkki ei olegi “õige naine”. Issand kui jube.

Tegelikult ei ole ka naised sellisest liistuletõmbamisest päriselt pääsenud — piisab vaid emaks saada ja kohe kukub sulle kaela ühiskonna surve olla “hea ema”, mida iganes see ka ei tähendaks. Aga olla hea naine ei käsi keegi.

Just sellepärast ongi hea naine olla, et ei pea olema hea naine. Halb naine on ikka naine.

Mehed ei nuta. Naine võib nutta, mis mõõdukas koguses on tervisele kasulik. Naine võib näidata välja oma tundeid — jällegi tervisele kasulik.

Mehemoodi töötada võib, aga ei pruugi. Kui mees ei viitsigi karjääri teha, vaid tahab oma väikeses maailmas väikeste asjadega tegelda, on ta kohe veidrik. Naine võib vabalt loobuda rabelemast kõrgema koha nimel ja oma väikesse maailma kolida. Kui tal muidugi on selleks tahtmist.

Naine võib meeste nõrkusi osavalt ära kasutada. Selleks peab olema ehk pisut küüniline ja kaval, aga taunitav selline teguviis pole.

Voodis on naised meestest palju paremas olukorras. Samal ajal kui nad meestelt mehetegusid nõuavad, mehed neilt “naisetegusid” nõuda ei saa. Pigem käivad naise kogemused ja oskused nagu lisaboonuse eest. Kahjuks (või õnneks?) piisab mõnele mehele, et naine lihtsalt on, naisele aga ei piisa, et mees lihtsalt on.

Mees peab jälle tõestama, et ta on mees. Vastasel korral on ta… kes? Ei olegi mees või? Öeldakse ju: ta ei ole mingi mees. Kujutage ette, kui naise kohta öeldaks: ta ei ole mingi naine. Nii ei saagi öelda, on ju?

Mehed arvavad, et neil ei sobi abi paluda. Nad ei lähe näiteks vabatahtlikult arsti juurde või ei küsi ära eksides teed. Mees peab ise olukorra lahendama! Samas kui naised otsivad enamasti õigel ajal abi. See on jälle tervisele igati kasulikum või päästab isegi elu.

Kui mina oleksin mees, kadestaksin naisi võime pärast uut elu ilmale kanda. Hoolimata kõigist raskustest ja valudest on see midagi, mis ühendab inimest millegi kõrgemaga. Teada, et minu keha on selline, mis selleks ette nähtud pole, oleks uskumatult kurb.

Veel üks suur pluss on minu meelest selles, et mingil kahtlasel põhjusel peetakse naisi õrnemaks sooks, kuigi tegelikult on naised meestest tugevamad (ei murdu, vaid painduvad), mõistlikumad ja osavamad. Aga kuna “õrnema soo” tiitel kipub neid nagu alavääristama, puudub naistel surve oma oskusi ja andeid kogu aeg näidata, tõestada ja maha müüa.

Nad saavad neid kasutada täpselt seal, kus ise tahavad ja vajalikuks peavad ning luua nende abil endale meelepärane elu.

Ja lõpuks kõige olulisem. Naised teavad, kui raske on olla ämmale ja tihti ka omaenese emale meele järele. Samal ajal suhtuvad äi ja isa miniasse või tütresse rahuliku tolerantsiga — nad tunnustavad tüdrukut või naist lihtsalt selle eest, et ta olemas on.

Naiste meele järele olla on raske. Tihti võimatu. Eks ole? Kui ämma ja emaga kuidagi toime tulla, ei pea naised sellele enam mõtlema. Meeste heakskiitu ära teenida on seevastu lihtne, vahel liigagi lihtne.

Mõelgem, naised, millest me pääsenud oleme.