Maria Callas


Maria Callas

.... meie aja üks võimsamaid naishääli ooperilaval.

Maria Callas (kodanikunimega Kalogeropoulos) sündis 4. detsembril 1923. aastal New Yorgis Kreeka emigrantide perekonnas. Juba väikese lapsena oli tal kõrva muusika jaoks ning ta kuulas meeleldi heliplaate ning raadio muusikasaateid, mistõttu vanemad panid ta õppima klaverit ja laulmist.

Maria perekonda vaevasid tollal majanduslikud probleemid. Isa oli sunnitud sulgema oma apteegi ja minema madalapalgalisele tööle farmaatsiatööstuses. Abieluprobleemide tõttu ja ka seepärast, et Kreekas oli elu odavam, naasis ema Kalogeropoulos kahe tütrega kodumaale. Isa saadetud raha kindlustas perekonnale rahuldava elatustaseme ning võimaldas tasuda Maria muusikaõpingute ja hilisema akadeemilise hariduse eest Ateenas. Edukate koolietenduste järel pakuti Mariale rolli kuningliku ooperi Suppé "Boccaccios", millest sai alguse tema lauljakarjäär.

1940. aastal tõmmati Kreeka Teise maailmasõtta ja igakuine rahaline toetus Ühendriikidest lakkas. Maria sai ooperist väikest töötasu ning aegajalt esines ta ka sõduritele. 1942. aastal asendas Maria haigestunud sopranit ning pälvis Tosca osaga avaliku tunnustuse. 1944. aasta oktoobris, kui Briti väed vabastasid Ateena, töötas Maria mõnda aega tõlgina. Sama aasta detsembris vallandunud kodusõda teravdas majanduslikku olukorda Kreekas ning Maria suhted emaga halvenesid. Ta otsustas pöörduda isa juurde New Yorki.

Elu Ameerikas oli Kreekaga võrreldes luksuslik, aga äärmiselt raske algajale lauljale, kuna riik oli ujutatud üle Itaalia lauljatest ja konkurents oli väga tihe. Maria Chicago debüüt jäi ootamatult ära, kuna trupp pankrotistus. Samal ajal naasis Ameerikasse Maria ema ja koos temaga tulid ka konfliktid perekonnas. Seega, kui Verona ooperiteater pakkus Mariale rolli "La Giocondas", kasutas ta juhust ning sõitis laenatud rahaga Itaaliasse. Seal kohtas ta tulevast abikaasat Meneghinit ja mentor Tullio Serafini ning sattus Itaalia ajakirjanduse huviorbiiti. Maria sensatsiooniline osatäitmine Wagneri "Valküüris" ja Bellini "Puritaanlastes" leidis ülemaailmset kajastamist ning tunnustust. Itaalias oli Mariast saanud staar ning ta sai arvukaid pakkumisi plaadifirmadelt, plaadid omakorda tõid talle kuulsust kogu maailmas.

Maria armastuse tragöödia

… 22.juulil 1959. aastal suundus Monte Carlost merele luksusjaht, pardal kreeka miljonär Aristoteles Onassis ning tema aristokraatlikud külalised, nende seas Maria Callas oma itaallasest mehe Batista Meneghiniga.

Maria oli oma kuulsuse ja ilu tipul. Tema jaoks oli see vist küll esimene puhkus viimase 20 aasta jooksul. Jahil valitsev muretu meeleolu oli perekond Meneghini jaoks harjumatu. Maria näis täiesti muutunud - kerge tuul ning päike olid ta näolt pühkinud väsimuse ja pinge jäljed, naise silmad olid sama pilvitud kui taevas tema pea kohal. Batista tundis sellest vaid rõõmu. Ometi muutus rõõm peagi hämminguks - Maria pööras oma mehele ikka vähem ja vähem tähelepanu ning ühel kaunil õhtul keeldus ta kajutisse tulemast - ta tahaks veel tantsida jahi võluva peremehega.

See õhtu jäi Batista mällu tema elu kõige kibedama mälestusena. Ta heitis juba voodisse, kui kajutisse libises naine, keda mees enda omaks pidas. Ta ulatas käe ning nägi oma üllatuseks Tina Onassist - peremehe abikaasat. Naine sõnas: "Sinu Maria on seal üleval minu mehe hellas embuses. Mine ja imetle. Tundes oma meest, kahtlen, kas saad oma naise tagasi".

Kohe pärast abielupaari koju naasmist teatas Maria mehele, et nende abielu on lõppenud, sest ta läheb Onassise juurde, kuna on aru saanud, et pole kunagi oma meest armastanud.

See teade oli viimane, mida Meneghini oli valmis kuulma. Ta ei kavatsenud skandaali korraldada. Oli ta ju naisest peaaegu kolmkümmend aastat vanem ning polnud ime, et merereisi kergemeelne atmosfäär pani Maria pea ringi käima. Batista tuletas naisele meelde, et Onassis on abielus ning kahe lapse isa. Kuid Maria silmis põles võõras palavikuline tuli - ta oli järeleandmatu.

Kõik need aastad oli Batista imestanud, miks just temale oli see õnneloos osaks saanud. Need, kes nägid laval suursugust, kaunist ning ligipääsmatut Maria Callast, ei osanud ettegi kujutada, kui hoolitsev, truu ja kuulekas naine ta oli. Nad olid esimest korda kohtunud Veronas, kuhu tundmatu Ateena konservatooriumi õpilane oli tulnud oma esimese ooperilepinguga. Temas oli midagi nunnalikku - vormitud pluusid, prillid, siledaks kammitud juuksed. Pealegi kaalus ta üle 90 kilogrammi ning tal oli ebameeldiv harjumus küüsi närida. Maria ei mõistnud üldse koketeerida ega flirtida. Ning Batista ei osanud arvatagi, et naise debüüt 3. augustil 1947.aastal "La Giocondas" osutub nii edukaks.

Meneghini, kes oli harjunud juhinduma kainest arvestusest, nägi ette, et Maria on see potentsiaalne kapital, kes aja jooksul muutub kindlaks tuluallikaks. Mehe pidevad tähelepanuavaldused vallutasid neiu südame. Mõne kuu pärast üllatas Maria meest, teatades tollele koolitüdruku tapva tõsidusega: "Meid nähakse kõikjal. Et mind mitte kompromiteerida, pead minuga abielluma või kurameerimise lõpetama." Batista oli väga rikas ning kogu tema suguvõsa sõdis sellele abiellumise plaanile vastu. Samal ajal sai noor lauljatar prestiizhika kutse Buenos Airesesse. Ning päev enne ärasõitu teatas ta mehele: "Batista, sa kas abiellud minuga 24 tunni jooksul või meie suhetel on lõpp." Sama päeva õhtul - 21. aprillil 1949.aastal nad abiellusid, ainsateks külalisteks kaks kiiruga leitud tunnistajat.

Meneghini avastas õige pea, et oli abiellunud naisega, kel olid väga vanamoelised arusaamad abielust. Ta oli üllatunud, ometi ei osanud enda jaoks paremat tahtagi. Mehel tuli korduvalt kokku puutuda naise leppimatusega kõige suhtes, mis väljus tema naiivsete ning sirgjooneliste arusaamade raamidest. Batista seletas seda endale sellega, et Maria polnud praktiliselt näinud oma elus midagi muud peale lauluklassi ning lava ja tundis end seetõttu väljaspool seda täiesti abituna. Naisele oli tähtis, et maailm oleks tema jaoks 100% ettearvatav.

Nende suhetes polnud algusest saadik midagi eriti romantilist, see eest oli neil Maria jaoks kõige tähtsam - kindlus ja stabiilsus. Mees oli naisele üheaegselt isa, lapsehoidja ning mänedzher, too oli aga üleni ja täielikult loomingule pühendunud.

Batista arvestused õigustasid end täiel määral - Maria Kalogeropoulosest sai peagi Maria Callas. Naise saavutuste hulka 1954 aasta paiku kuulusid - nagu ta ise ütles - "kaks kolossaalset asja": mõne kuu jooksul langes ta kaal 100-lt kilogrammilt 60-le ning ta vallutas maailma ühe tähtsaima ooperilava - Milano La Scala. Ta oli maailmakuulus. Ning tema kaaslaseks oli ränkraske töö. Vahel püüdis press teda paari panna väljapaistvate dirigentide Serafini ja Bernsteiniga, seejärel kostis kumu tema armuloost rezhissöör Viscontiga. Viimane kommenteeris seda oma elu lõpul: "See oli naeruväärne. Enne Onassisega kohtumist Maria vaid mängis naist. Võin kihla vedada, et ta ei osanud korralikult suudeldagi."

Selleks ajaks, kui Maria Onassise jahile astus, oli ta juba kuulsuse kibedust maitsta saanud. Kord pidi ta haigena lavale astuma, kord kaotas seal hääle, kord nuttis solvavate kirjade pärast, kord sattus suurematesse või väiksematesse konfliktidesse teatrite direktorite ning dirigentidega…

Ja just siis, kui Callas oli kokkuvarisemise äärel, leidis ta end imetlemas idüllilist merd, hingamas puhast läbipaistvat õhku, kõrval kena romantiline mees - nii erinev proosalisest, maisest ning eakast Batistast. Nendel unustamatutel õhtutel seisid Maria ja Onassis tundide viisi tekil, imetledes pilvitut taevast ning mees, vaadates naise silmadesse võrdles nende ilu taevatähtede omaga. Kas siis tema, Maria tõepoolest ei tea, et ta on loodud külluse ja rõõmude jaoks? Kui naine vaid lubaks, siis tema, Aristoteles oleks õnnelik, kui võiks tõestada, et elus on, mida nautida!

Maria andus Onassisele esimese armastuse naiivse, tulise kirega. Mees teadis kogenud võrgutajana, kuidas tuleb naise hinge keeltel mängida - olles koos kujutas ta end kuninganna armunud paazhina. Riietas teda, harjas naise pikki tumedaid juukseid ning külvas ta üle pidevate komplimentidega. Maria tahtis armsamale rääkida kõigest, mis hingel - oma eksmehest, sassis suhetest emaga… Neid pikki kaeblikke monolooge oli Onassise-sugusel mehel igav kuulata. Tihti haaras ta teatraalset kinni oma peast ning teatas, et peab nõupidamisele ruttama.

Ilma Batistata, kes oli Mariale ka mänedzher olnud, tundis naine end kui pime ilma juhita. Seni laitmatult töötanud etenduste päevaplaanides tekkisid murettekitavad arusaamatused - kas katkestati tulus leping, lagunes koost huvitav projekt või jäi arusaamatutel põhjustel ära etendus.

Polnud ka ime, et Callas ei suutnud enam nii andunult tööd teha, olid ju ta mõtted hoopis mujal - ta ootas, millal Onassis oma naisest lahutab. Lõpuks sai lahutus teoks ning pressis vilksatasid teated Maria Callase ja Aristoteles Onassise ettevalmistustest pulmadeks. Kuid möödus aasta, kaks, viis - pulmi aga ei tulnud. Miks nad siis ei abiellunud? Põhjus oli lihtne - Aristoteles ei teinudki abieluettepanekut. Maria ootas alguses kaua, piinles, siis leppis saatusega ega oodanudki enam. Pealegi oli abielu tema silmis ikka veel püha, kuid nüüd ta teadis juba, et sellise mehega nagu Onassis, ei saagi midagi püha olla. Ohjeldamatu ning äkiline, solvas mees Callast avalikkuse ees. Nende ägedad tülid avalikes kohtades said ajakirjanduse meelispaladeks. Oma päevikus kirjutab Callas:" Milline naiivsus! Ma kannatavat ainult suhete pärast Onassisega. Minu tõeline tragöödia on aga hääl."

Onassise ja Callase romaani alguses- kui taevas veel pilvitu oli - juhtus midagi naise häälega. Üha sagedamini hakkas see teda alt vedama. Mariat piinasid sagedased trahheiidid ning bronhiidid. Lauljatar kulutas maailma parimate kliinikute uksi - kõik oli asjata.

Callas oli kindel, et nii karistas teda Jumal selle eest, et ta Meneghinist lahutas. Öösiti ei saanud ta magada ning palus Jumalat, et too talle hääle tagasi annaks. Unes nägi ta pikahabemelist ning karmi taevaisa, kes pani ta hirmsa valiku ette - kas hääl või Onassis. Unes valis ta kõhklemata hääle, ilmsi värises aga hirmust, et võib mõlemad kaotada.

Laevamagnaat ja miljonär Onassis põles kirest võita endale kõike, mis hiilgab, ning sama kiiresti kaotas ta huvi tuhmuva vastu. Ooperiprimadonna Maria Callas oli meeleheitliku kiirusega oma sära kaotamas. Ikka harvemini ja harvemini nähti teda laval…

1968.aasta augustis viibisid Maria ja Aristoteles taas oma luksusjahil, kus nende romaan alguse oli saanud. Callas oli mõtlik ja nukker, Onassis aga närviline ning kärsitu. Vaadates mere lõputusse kaugusesse, sõnas Maria kurvalt: "Ma tahaksin, et meil oleksid lapsed olnud…" "Mina aga tahaksin," ütles mees tseremoonitsemata, "et niipea, kui jõuame kaldale, korjad oma asjad kokku ja lähed koju. Mul tuleb siin äriline nõupidamine ning sinu juuresolek on kohatu." Maria kargas üles, viskas üle parda esmalt oma veiniklaasi, seejärel mehe kingitud sõrmuse: "Nüüd aitab. Enam sa mind ei näe!"

Sama aasta oktoobris, ei uskunud naine oma silmi, kui luges ajalehest, et Onassis abiellub president Kennedy lesega . Hetkeks tundis ta kohutavat meeleheidet, seejärel aga haaras teda ootamatu rõõmulaine - nüüd on ta vaba sellest, kelle pärast oli ohverdanud oma kutsumuse. Visanud ajalehe toanurka, istus Maria klaveri taha ning asus end piinama vokaalharjutustega. Nii kestis see mitu tundi järjest. Kuid endine hääl oli pöördumatult kadunud. Naine viskus meelt heites voodile, näis, et süda oli seisma jäänud…

Lavalt lahkunud, asus Maria Pariisi elama. Siin ei tundnud ta end nii üksikuna. Ta püüdis õpetajana töötada, mängis üpris edukalt Pasolini filmis "Medea", kuid veendus, et kõik peale laulmise jätab teda ükskõikseks.

Ühel ööl kuulis ta oma akna all meisterlikku vilesoolot… Kummaline, mõtles Maria - kui ta oli väike ning elas Kreekas, siis seal oli kombeks sel moel armsamat kohtamisele kutsuda. Vile ei katkenud ning naine vaatas uudishimulikult aknast välja. Seal seisis… Onassis. Kartes, et kohe tormab kohale politsei ning seejärel tulevad ajakirjanikud, laskis ta mehe sisse. Too viskus naise jalge ette, suudles käsi…

Mehe pihtimus kestis koidikuni. Onassis jutustas, et abielu Jacqueline Kennedyga oli vaid äritehing, mis avas talle tee Ameerika poliitilistesse ringkondadesse. Mees kinnitas Mariale, et tema suhted Jacqueline´iga olid puhas arusaamatus, et nad pole ühe katuse all pea ühtegi päeva koos veetnud, et ta on peatunud hotellides, mitte oma abikaasa juures.

Maria vaatas Onassist ning teadis, et too räägib tõtt. Tõde oli ka see, et mees on selline nagu ta on ning jääbki selliseks - kaugel pühakust, segane raha pärast, äge ning truudusetu. Kuidas küll oli saatus irvitanud naise naiivsete ettekujutuste üle elust. Kuid see kõik oli minevik ning peale Onassise polnud Marial kedagi ega midagi armastada. Ta võttis reeturi tagasi ning jäi tema truuks armukeseks kuni mehe surmani 1975.aastal lohutades meest nendel harvadel hetkedel, mil too ärisõitude ja flirtide vahepeal vajas tema armastust ning hoolt.

*******

Press jälitas Mariat pidevalt, kajastades ta elu kõige intiimsemaid üksikasju. Lauljanna lahutusest Menighinist ja armuloost Onassisega pasundati üle maailma. Viimane osutus traagiliseks mitte ainult isiklikus plaanis, vaid ka ta karjäärile. Maria surm 1977. aasta 16. septembril sai huvitava artisti traagilise elu lõppakordiks.

Vaata lisaks:

DELFI Raamatupoes on müügil raamat Maria Callase elust

Mida arvab Maria Callas ise oma rollidest

Mõned vihjed algajale fännile

Maria Callase ametlik kodulehekülg