"Mu kaks väikest last elavad ühel kontinendil ja üks suur teisel ning ma ise lendan kahe kodu vahet nagu 21. sajandi ukselt-uksele-müügimees," tõdeb ta lisades, et seetõttu on saanud tema lastest paratamatult memmekad. "Eriti pojast, kes ema eemaldudes alati kõva häälega nutma puhkeb ja peatub too katkematu veelaviin alles siis, kui ema tagasi tuleb. "Kuule, issi on ju siin," püüan ma teda rahustada, kuid saan vastuseks veel hüsteerilisema nutu ja halvemal päeval lahtise käega üle kõrvade."

Positiivsemast küljest tõdeb Raud, et tütrega on elu mõnevõrra lihtsam. "Ta on siiski juba peaaegu viieaastane, kuid ka tema on emmet eelistama õppinud, ehkki veel natukene aega tagasi olime talle võrdselt atraktiivsed: kui Mirjam mänguväljakul ninali kukkus, sööstis ta alati selle vanema kaissu, kes lähemal oli, aga nüüd otsib ta üles selle, kes kõigil nädalapäevadel tema orbiidil tiirleb."

Loe pikemalt Mihkel Raua mõtisklusi märtsikuu Pere ja Kodust.