Miks on nii, et inimene armastab suure suuga taga rääkida teiste eraelu, lugeda kõmuajakirju ja vahetpidamata klatšida, kuid meie enese probleemid, (mitte pealiskaudsed, vaid sügavad) on teiste jaoks lukustatud ukse taga.

Kollane ajakirjandus ja Venezuela seebiseriaalid on toredad, sest nendes arutatud teemad muudavad meie enese elu justkui normaalsemaks. Teistel on samuti ebameeldivaid jamasid ja me pole nendega üksi. Ilmselt just seepärast on tundmatute isikute probleeme enda omadega kergem võrrelda. Aga kellele meeldiks rääkida oma isiklikest muredest avalikult? Abikaasa armukestest, alkoholi- või rahaprobleemidest. Neid probleeme varjame me kogu hingega, mis siis, et maailm nende muredega iga päev silmitsi seisab.

Kallid inimesed, see ongi elu.
Nii palju, kui mina olen maailmas inimestega kokku puutunud, on meil kõigil oma jamad. Pole vahet, kas sa elad Londonis, Venezias, Moskvas või Tartu äärelinnas. Inimene ei tohiks tunda häbi murede ees, milles elu pole andnud meile valikuvõimalust.

Mina võtsin end raamatut kirjutades kokku ja mõtlesin, et kelle eest ma oma muresid siis varjan. Ehk leiab hoopis keegi julgust minu elust ning isiklikest katsumustest, mida pole olnud minu võrdlemisi lühikese elu jooksul üldse mitte vähe. Nii rääkisin ma esimest korda oma isa alkoholismist, armukestest, minu peale näpuga näitamisest, abikaasa vähiga võitlemisest, raha- ja abieluprobleemidest…

Miks? Sest, kallid inimesed, see ongi elu. Nii palju, kui mina olen maailmas inimestega kokku puutunud, on meil kõigil oma jamad. Pole vahet, kas sa elad Londonis, Venezias, Moskvas või Tartu äärelinnas. Inimene ei tohiks tunda häbi murede ees, milles elu pole andnud meile valikuvõimalust.

Mul on nii meeles, kuidas ma väikese lapsena imetlesin üht perekonda. Kuidas ema ja isa oma tütre igal pühapäeval piknikule viisid, koos kirikus käisid. Kui ilus oli nende kodu ja kui ilusad olid selle lapse vanemad. Alati käsikäes ja naeratavad — samal ajal, kui minu vanemad isa alkoholismi pärast pea alati tülitsesid. Piknikke ei pidanud minu pere mitte kunagi ja käsikäes ei ole ma oma vanemaid samuti kunagi näinud. Aga lapsepõlve unistus sellest perekonnast on mul siiani meeles. Täiuslikkus, mida ma alati nende juures märkasin ja millest isegi täiskasvanuks saades ikka veel unistasin. Paar aastat tagasi sain teada, et see isa on pidanud kogu oma elu salaperekonda. llusioon täiuslikust perekonnast kukkus minu jaoks virrvarrina kokku. "Kuidas on see võimalik? Nad olid ju nii õnnelikud?" küsin ma ikka vahel iseendalt.

Elu varjab tihti oma tõelist palet

Täiuslikkust ei ole kahjuks olemas ja seepärast oleme me kõik vahel ühtmoodi õnnetud ja õnnelikud. Murede pärast ei tasu piinlikkust tunda, neist tasub ainult õppida! Häbitunne on hirm, mis ei lase elada ning surub meid alla. Minu jaoks on hetk, mil ma avasin oma hinge ja kirjutasin mured kogu Eesti rahva jaoks paberile, uue elu algus. Ma olen samasugune inimene nagu kõik teised ja minu elu on täis paremaid ja halvemaid aegu.

Naabreid, sõpru või kolleege kadestades tasub alati mõelda, et see, mis paistab kaugelt, on ainult kest. Reaalsus on midagi muud ja sellega võitleme me kõik, iga päev. Probleeme ja muresid on võimatu vältida ja häbi ei tohiks meil olla kunagi. Häbitunde on genereerinud just need kadedad, kes oma muresid endale hoiavad ja teiste peal end välja elavad.