Muusik ja vaimsusehoidja Tom Valsberg: mis oleks, kui võtaks alanud aastat pisut vabamalt?
Delfi Naistekas avaldab raamatust katkendi.
Eluterve pohhuist töö juures.
”Kui eluterve pohhuist on juba üle mitme kuu töö juures õnnetu ja ei taha sinna minna, siis ta annab endale ise kinga. Poogen, et tea ei tea, mis edasi saab.” on kirjutanud Tom enda uues raamatus. See lihtne lause on ilmekas näide sellest, kuidas vastumeelselt ei tule elus midagi ja kuidas vastupidi, hoopis elu usaldamine avab palju rohkem uksi.
Eluterve pohhuist on nõus töötama ainult seal, kus tema tööd väärtustatakse, kus ta saab väljendada oma kirge ja kus ta tunneb end omas elemendis.
Eluterve pohhuist teab, et kui keegi ütleb talle “EI”, siis see ei tähenda, et seda asja ei saa teha. See tähendab lihtsalt, et seda asja ei saa teha koos selle inimesega. Suva. Proovime kellegi teisega.
Eluterve pohhuist teab, et kui ta ei vii täide oma unistusi, siis palgatakse ta kellegi poolt kellegi teise unistusi täitma.
Eluterve pohhuist teab, et kui ta kohe pihta ei hakka, siis aasta pärast ta mõtleb, et ta oleks võinud juba aasta tagasi alustada.
Tom kirjeldab oma raamatus üht ilmekalt eluterve pohhuisti vana-vana-vanavanaisa ja tema poja lugu, mis juhtus umbes kolmsada aastat tagasi.
Oli üks suve kõige kuumemaid päevi. Isa ja poeg rändasid koos vana kiitsaka kobusekronuga Võrust Tallinnasse. Isa eelistas kõndida hobuse kõrval, kui poeg aga samal ajal sõitis hobusega. Nad möödusid rahvahulgast ja üks neist ütles pahaselt: “Näe, isekas noor poiss sõidab hobusega samal ajal kui tema vana isa peab kõndima hobuse kõrval. Milline ärahellitatud laps!”
Isa ei tahtnud tekitada teistes pahameelt ja nüüd ronis ise hobuse selga, kui poeg vantsis kronu kõrval. Nad möödusid uuest rahvahulgast: “No see on ikka haletsusväärne. Vaene noor poiss peab kõndima palava päikese käes, kui ta isa aga mõnuleb hobuse seljas. See mees peaks häbi pärast maa alla vajuma! Milline südametu isa!”
Siis istusid mõlemad hobuse selga ja läksid edasi, kuni möödusid jälle rahvahulgast. “Näe mees ja poeg piinavad vana hobust! Sunnivad teda kandma kahte inimest korraga. Neid peaks looma piinamise eest vanglasse saatma! Millised õudsad inimesed!”
Seejärel isa mõtles, et ainuke viis mitte teisi ärritada on siis, kui nad mõlemad kõnnivad hobuse kõrval. Jälle nad möödusid rahvahulgast ja kuulsid naeru! “Näe lollakaid! Nad on nii lollid, et mõlemad kõnnivad lõõmava päikese käes, higist tilkumas ja kumbki neist ei istu hobuse seljas. Sellest ajast peale oli nii isal, kui ta pojal teiste arvamusest täiesti kama kaks.
Elutervel pohhuistil on poogen kui laps teeb midagi jaburat, kui see kellelegi liiga ei tee. Ta teab, et last saab ainult suunata meelitades muudele tegevustele aga mida rohkem last keelata midagi teha, seda rohkem ta tahab just seda teha.
Eluterve pohhuistil on oma emotsioonidest savi. Ta ei tegutse oma emotsioonide ajel ja ei tee üldse midagi, kui ta on vihane, ärritunud, närvis. Ta ootab kuni ta rahuneb ja siis kui ta tunneb, et ta on rahulik teeb, mida siis vajalikuks peab.
Kui eluterve pohhuist satub elukaaslasega kodus tulisesse vaidlusesse, siis võtab ta muuseas noksi püksist välja ja proovib tõsise näoga edasi vaielda. Ta teab, et huumor ja ajuvabad ootamatud lükked võivad murda jää ja tuua naeratuse tagasi näole.
Kui elutervel pohhuistil tuleb keset teatritükki kange kakahäda, siis läheb ta kakale isegi kui ta istub rea keskel.
Eluterve pohhuistil on suva kui tal pole kellegagi hängida. Ta on avatud, kui keegi tahab temaga aega veeta. Kui ei, siis ta naudib iseenda seltskonda
Eluterve pohhuist teab, et kui ta naudib iseendaga olemist, siis tahavad kõik temaga aega veeta. Kui ta kardab olla üksi ja pidevalt vajab seltskonda, siis tõmbuvad teised temast eemale.
