Naine, kellest tahad rohkem teada — Merle Jääger ehk Merca

 (38)
MERLE JÄÄGER
MERLE JÄÄGERFoto: Raivo Tasso

ELUKIRI: Aprill on Merle Jäägeri (47) ehk Merca lemmikkuu, sest just siis sunnib kunstikihk teda Emajõe ääres luusima ja värve püüdma. „Aprillis on palju rohkem värve kui sügisel, näiteks pajud pole kunagi ühte värvi. On punaseid, telliskivipruune ja isegi sinakaid,” kirjeldab ta oma ebatavalisi leide, „ja lumel on kõrvuti koobaltsinine sidrunkollase või lõheroosaga.”

Merle Jäägeris pole midagi tavapärast. Polnud juba siis, kui ta 30 aastat tagasi lavakasse õppima läks ja punkluuletajana silma paistis. Paljud mäletavad seda, kuidas ta, rott õlal, ringi käis. Meelest pole ka läinud kuulsusrikas intervjuu ajakirjale Favoriit, kus Merca jutustab, kuidas ta oma väikese tütre Odega oli nii ühekülgselt sööma sunnitud, et pidi söögiks katuselt tuvisid püüdma.

Aastad ei ole Mercat kuigivõrd muutnud, tema väljaütlemised ja teod mõjuvad ikka sama eksootiliselt, mõnikord ka ehmatavalt. Mõned näited tema ütlemistest, mis lausa ajalehepealkirjadeks saanud: „Piisab sellest, kui küsid mehelt otse, kas keppi saab”, „60-aastaselt võtan 30-aastase mehe või olen surnud”, „Punk on herpes!”

Isetegemine ja taaskasutamine

Merle Tartu Supilinna kodu uks on punakaspruun, keskel särab kuldne number ja ukse nurkades on kaunid puust rosetid. Ukse on Merca ise restaureerinud, rosetid on tema enda meisterdatud. Korterist leiab veel igasugu isetehtut. „Põhimõtteliselt saan hakkama isegi ahju ehitamisega,” ütleb Merca kinnituseks jutule, et ta on tõesti väga paljude ahjude sisu ja ülesehitust uurinud.

Seotud lood:

Mercaga on nimelt niisugune lugu, et mille ta kord tõsiselt ja südamega ette võtab, sellega ta ka hakkama saab. „Mulle pakub asi seni huvi, kuni ma selle selgeks saan,” kirjeldab ta ja näitab korteris isetehtud asju. Köögi kiviplaatidest põranda keskel on ilus mahedates toonides mosaiik — Merca tehtud. Väärikad puitaknad on tema restaureeritud. Pirni ümber kõlgub idamaise olemusega lambivari, rippuvad ilustised küljes — perenaise looming. Sohva peal lebab poolik poolsõba, mida ta parajasti eelpistes välja õmbleb. „Püüan jätta muljet, et see on telgedel kootud poolvillane toode,” kommenteerib ta. Köögimööbli on teinud elukaaslane Imre, kes on Merca sõnul tore mees, sest: „Tal ei kasva vähemalt käed p…st välja!” „Imre on samasugune prügimägedel sobraja nagu ma isegi,” räägib Merca ja peab sellega silmas, et neile meeldib šopata taaskasutuskeskuses, aga ka tuulata näiteks vanades majades ja äravisatud asjade hunnikutes, sealt asju leida ja neile uus elu anda. Merca korjab tünnikaasi ja lokulaudu ning maalib neile ingleid või jumalaema pilte, või midagi muud, näiteks loodust. Üks sinine Kuunaine ripub elutoas kõrgel lae all ja on maalitud just lokulauale. Kuigi see võib olla ka väga vana lõikelaud.

Köögimööbelgi on kokku pandud Rakvere teatri kunagistest lavadekoratsioonidest, pudelikorkidest võre aga, mille taga asub kasside väljakäik, on muidugi Merca enda näputöö. Kõik see näeb omal taaskasutuslikul moel elegantne ja supilinlik välja. „Kassid on meil ka taaskasutusest,” tõdeb Merca. Samal ajal kui oranž Krae teeb endale minu süles mõnusat äraolemist, soojendab triibuline M16 (Ameerika automaat, hääldub Mig — nagu sõjalennuk; omadele Triibik) leso peal selga. Krae on toodud varjupaigast ja M16 tänavalt kassipojana üles korjatud.

Ehtne setu eit

Merca on ehtne setu naine, sest tema majapidamises peab olemas olema leso. Veidi hiljem ilmneb, et ka õuka ja hansa, mida manustatakse vastavalt vajadusele — näiteks kui patsillused külge löövad. Ahi on samuti taaskasutus: pottahju üks valge kivi on arvatavasti üle 150 aasta vana. Soemüüri kivid on samuti teisel ringil, punane leso aga tundub uutest tellistest. Merca oleks muidugi suuremat leso tahtnud, aga seljasoojendamiseks sobib paari meetri pikkune soepink küll. Soemüürist ulatuvad välja siibrid, mille küljes Mercale meeldib head suitsuvorsti kuivatada — kui „allah” vorsti annab. „Allah” on allahindlus ja seda head kuivatatud vorsti lõigatakse imeõhukeste viiludena hõrguks maitseelamuseks.

Kuigi Tallinnas sündinud, on Merca sidemed Setumaaga tuntavad kõiges, mida ta teeb või kuidas räägib. Merca ema setust kasuema — Merca jaoks Mamma — elas Merca lapsepõlvekodust vaid paari bussipeatuse kaugusel, oli abielus endast 22 aastat noorema venelasega ja nii sai Merca lapsepõlves sujuvalt suhu kolm kohalikku keelt: eesti, setu ja vene. Ühelt keelelt teisele läheb ta üle nagu nalja, keset lauset kõlab ootamatult mõni setukeelne fraas ning on olukordi, mida saab kirjeldada ainult vene keeles. Keelest rääkides kasutab ta väljendit „kiilt kõnõlda” ja kui räägib setu laste näitekoolist, siis seal anti lastele „utsinat” ehk õpetust.

Merle nimetab tekstide — olgu siis luule, laulusõnad, pühakirjatekst või näidend — eesti keelest setu keelde tõlkimist ümberpandmiseks. Selleks on ju lausa sõnaraamatud olemas. Tema on tõlkinud nii luuletusi kui adapteerinud oma setu bändi jaoks laulutekste ning peagi ilmub tal setukeelne teos, kus sees originaalluulet ja neidsamu, bändiga hitiks lauldud lugude sõnu. Ka on ta mänginud setu eluolu ja kultuuri põlistavates näidendites: Kauksi Ülle ja Kivisildniku „Pühakus” ning Kauksi Ülle „Taarkas” ja „Pekos”. Setu kultuuri uurib ka tütar Ode, kes õpib Tartu ülikoolis etnograafiat ja kirjutab setudest bakalaureusetööd. Vabal ajal töötab Ode Vanemuises. „Jah, kogu pere on teatris tööl,” nendib Merle.

Loe lugu edasi aprillikuu Elukirjast!