Naised, kes asuvad kaitsele

 (40)
Naised, kes asuvad kaitsele
Foto: Andres Putting

Mis ajab naised kriisikoldesse või laussajus pidukingadega keset lompi seisma? Miks jagavad need naised ka oma kodusest köögist väljaspool suppi või õpivad püssi puhastama? Naiskodukaitse liikmed kostavad kui ühest suust: see on armastus oma kodu, maa ja rahva vastu.

Mitte ainult vorm

Üheks peamiseks põhjuseks, miks astutakse sellise organisatsiooni liikmeks, on eelkõige tahe ühiskonnale ja riigile kasulik olla. Soov teha midagi olulist, isamaalist ning seejuures õppida kaitsma enda perekonda nii rahu- kui kriisiolukorras.

Kuid üldisemalt rääkides on muidugi põhjuseid liitumiseks sama palju kui organisatsioonis liikmeid. Näiteks huvi militaarspordi vastu, soov leida uusi sõpru, matkamine või looduses viibimine. Kindlasti ei saa kõrvale jätta ka sõprade eeskuju.

Triin (29) leiab, et Naiskodukaitsesse astumine on ka teatavate soorolliliste eelarvamuste lõhkumine. Ning need naised ei ole tingimata mehelikud või köögikatad. Lisaks teadmistele, kuidas minimaalse varustusega metsas hakkama saada või suurele seltskonnale väheste ressurssidega süüa teha, võib osaleda Erna retkel või panna hoopiski aeg-ajalt ballikleit selga.

Ehtsa elu õppetunnid

Riina (29) leiab, et kasulikke teadmisi saab mitmest valdkonnast. Oluline on seegi, et kursused, mis muidu maksavad tuhandeid kroone, saab aktiivne naiskodukaitsja tasuta. Need hõlmavad juhtimist, esinemisoskuse parandamist, ürituste organiseerimist, sõjalisi oskusi ja kõigele sellele lisanduvad hindamatud kogemused õppustel ja võistlustel osalemisest. Eelkõige vaadeldakse Naiskodukaitset osana Eesti kaitsejõududest, seega annab organisatsioon võimaluse riigikaitseliste oskuste arendamiseks.

Lemme (26) kordab uutele liikmetele alati üle, et Naiskodukaitses tuleb õppida olema võimalikult hea riigikaitsja, tähendab see siis väliköögimeeskonna liikmeks olemist, staabiassistendi ametit või jalaväerühmas laskuriks olemist, on igaühe enda valik.

“Olen ise seitsme aasta jooksul edukalt hakkama saanud nii laskeinstruktori, abipolitseiniku, allohvitseri kui ka granaadiheiturina,” ütleb Lemme.

Olulisemaks kui toimuvaid õppekursusi peetakse aga võimalust arendada isikuomadusi: organiseerimisoskus, algatamisjulgus ja meeskonnatöö.

Marsisammul külmas ja kuumas

Naiskodukaitse osaleb üksusena suvisel Võidupüha paraadil, mistõttu külma karta ei ole vaja. Viimaste aegade ekstreemseim paraad oli aga 2008. aastal Tallinnas, mil tuli marssida tuulise mere ääres lausvihmas.

Nii meenutab Eveli (28):
“Olime kõik läbimärjad, huuled külmast sinised — mul vist ei olnud ühtki lihast, mis ei oleks külmast värisenud. Mida kauem seisime, seda enam tundsin, et jalad on nii kanged, et põlvest enam ei paindu. Peas trummeldas mõte, et mis saab kui peame marssima hakkama ja ma ei suuda jalgu liigutada? Rõõm oli kuulda käsklust “Paigal marss!” ja avastada, et põlved hakkavad vähehaaval tööle. Edasi oli juba uhke tunne marssida — plärts ja plärts, vesi kingadest välja valgumas. Ja veel toredam oli pärast käsikäes koos õega läbi vihmasaju läbimärjalt kodu poole joosta. Lapsepõlv tuli meelde, kui sai koos lombist lompi joosta ja vihmasadu ei olnud üldse probleemiks.”

Vabariigi aastapäeva paraadidest osa võtnud Lemmele on see lihtsalt järjekordne õppus, milleks valmistumiseks andsid kogemuse juba kümned läbitud talvised metsalaagrid. Ta teab, et tegelikult ei aita külma vastu ka seitse selga pandud kampsunit ja tuleb lihtsalt ära kannatada, sest varsti saab koju — see on köömes võrreldes sellega, mida pidid tundma Talvesõjas oma kodumaad kaitsnud Soome võitlejad.

Relv või pesumasin

Naine jääb ka sõjaväevormis ennekõike naiseks. Relva käsitsemise oskus on küll oluline, ent esmane eesmärk on toetada Kaitseliitu läbi pehmemate militaarsete tegevuste nagu formeerimine ehk üksustele varustuse jagamine, toitlustamine ja assisteerimine staabitöös. Samas peab naisena olema palju enesekindlam, targem, asjalikum ja pühendunum kui mehed samas situatsioonis.

“Võrreldes kahemeetrise ja sajaviiekümnekilogrammise mehega, kes ei pea tõestama, et suudab lahingrelvast pihta saada, pead sina laskma ka pea peal seistes ja tabama sada protsenti,” ütleb Lemme.

Vormi kanda on lihtsalt uhke tunne ja tegelikult on üritustel suur ühtekuuluvustunne, nähes, et kõik on sama eesmärgi nimel soojadest kodudest välja tulnud.

“Tehnika on tehnika, olgu see siis relv või pesumasin, hakkama saame ikka. Ma ei tunne, et oleksin kaotanud tükikestki oma naiselikkusest liikudes meeste maailmas ja kandes samasugust laigulist vormi. Mehed ei kaota oma härrasmehelikkust ka õppusel ja metsas olles. Seal on küll raske daamile ust avada, kuid viisakusavaldusi teevad nad ikka ja teinekord vabandavad isegi vandumise pärast,” ütleb Eveli.

Naisena mehises kriisis

Naine, kes on läbinud näiteks sõjalise väljaõppe, koduturvalisuse ja meditsiini kursused, suudab kriisisituatsioonis kiiremini organiseeruda ja lahendusi leida, sest ta on erinevad probleemid läbi töötanud. Nii aitasid naised aprillirahutuste ajal staabiassistentidena pabereid dokumenteerida, tellisid toitu, kutsusid inimesi kokku ning jagasid vahetustesse. Liikmed on naljaga pooleks öelnud, et tõeliseks kriisisituatsiooniks võiks mõnikord pidada ka laste kasvatamist.

“Selle asemel, et lasta tunnetel üle pea kasvada ja häälel üle küla kosta, saab vaikselt ja konkreetselt oma soovide väljendamisega enamus olukordi kõigile meelepäraselt lahendada,” leiab Marilin.

Lemmele meenus tavaelust aga liiklusõnnetus, kus sõiduauto bussile eest sisse sõitis ja tema koos ühe teise naisterahvaga jäi ainsana võimalikke kannatanuid abistama. Sõiduauto tagaistmel oli umbes neljaaastane laps, kes oli turvavööga kinnitamata, ja seetõttu kokkupõrkes murdnud mõlemad jalad. Kuna kiirabi oli paari minuti kaugusel, siis polnud muud teha, kui lapse nägu verest puhastada ja teda rahustada kuni kiirabi saabumiseni.

“Minu jaoks on lihtsalt müstiline mõnede inimeste passiivsus. Kuidas on võimalik hädas mitte appi tulla ja lihtsalt pealt vaadata?”

… ja kodumaa-armastusest

Lisaks praktilisele väljaõppele oleme naiskodukaitsjad eelkõige sellepärast, et saame siit ka midagi hingele.

Mari-Liis (28): “Mulle on oluline eestlus ja Eestiga seonduv, eriti meie valus minevik, kuid ma pole end kunagi otseselt patrioodiks pidanud. Samas tunnen, et minu kohus on eestlust ja meie vaimsust edasi kanda. Sest just vaimsus teeb meist eestlased.”