Sa ei saa pärast tüli veidikeseks värsket õhku hingama põgeneda, sest sul ei ole võtit ja pealegi ei oskaks sa tagasi tulla. Sa ei tea, kus su sõbrad elavad, ja ka nemad ei oska sulle helistada ega kirjutada. Sa pead sööma ainult seda, mida antakse, ja täpselt nii palju, nagu nõutakse. Sa pead olema vait siis, kui sul kästakse vait olla, magama ja ärkama käsu peale. Sa ei tea midagi oma õigustest.

Ja kui sa ei tee täpselt nii nagu öeldakse, saad peksa.

Ei, sa ei istu kuritöö pärast vanglas. Sa elad kodus. Sa oled laps.

See ongi su kuritegu, mille eest aeg-ajalt peksa saad. Ja kui saad suureks, hakkad oma lapsi samuti lööma. Ja räägid, et tänu peksule saigi sinust inimene. Kes siis muidu oleks saanud — kurjategija?

Arvad tõesti, et iga laps on kurjategija, kellele tuleb mõistus p…-st pähe taguda? Arvad tõesti, et tõelised kurjategijad on lapsepõlves lihtsalt liiga vähe peksa saanud?

Tegelikult on vastupidi. Vägivald sünnitab hirmu ja viha, see tähendab uut vägivalda. Hirm ja viha ei ole kuidagi mõistuse sünonüümid.

Vihahoos last nüpeldav täiskasvanu on kõige kurvem vaatepilt üldse. Arusaadav, et tal on hiljem vaja oma enesevalitsuse kaotamist kuidagi, kõige parem loogiliselt põhjendada. Ei saa ju endale tunnistada, et läksin lihtsalt endast niivõrd välja, et hakkasin lööma endast mitu korda väiksemat, kaitsetut olevust. Et mul nappis oskusi probleem muudmoodi lahendada. Et ma ei ole ehk kõige parem lastekasvataja. Et ma lihtsalt ei oska ja vahel ajavad nad mu hulluks.

Kõik lapsevanemad teavad väga hästi, kuidas lapsed võivad vahel su tõesti hullumise piirile ajada. Aga hulluks läheb siiski igaüks ise. On lapsel tõesti su üle nii suur võim, et kaotad enda üle täielikult kontrolli? Miks sa annad talle sellise võimu?

Sama jube on lapse teadlik, rahulik peksmine. Kaalukategooriad pole ju võrdsed. Lisaks pole te ka mingil muul moel võrdsed vastased, kas või seetõttu, et ühel teist on taskus võti ja ta võib iga kell ukse kinni lüüa. Minna jalutama. Tööle. Kõrtsi. Kirikusse. Kurtma oma rasket saatust.

Teise valikud on pugeda diivani taha, kappi või voodi alla.

Ja kurta pole kellelegi.

Ja siiski on midagi, mis teeb teist täiesti võrdsed. Te mõlemad olete inimesed, kuigi üks on juhuslikult teise laps ja teine lapsevanem. Te mõlemad olete isiksused, kelles on palju austus- ja imetlusväärset.

Kas ei sunni sageli lööma just see tunne, et “ta ei austa mind”? Kas just see tunne, et sa teda ei austa, ei sunni last võimatult käituma? Kui tahad, et laps sind austaks, austa kõigepealt teda. Sina oled ju see suurem ja targem, sina peaksid olema võimeline oma emotsioone kontrollima.

Ja kui arvad, et löömine sinu vastu mingit austust tekitab, siis eksid. See tekitab hirmu, seda küll. Hirmu püüavad tekitada kõik alaväärsuskompleksides türannid. Niipea aga, kui teine inimene (laps) tunneb, et teda põhimõtteliselt tunnustatakse, pakub ta sedasama vastu sulle. Austust, imetlust ja aktsepteerimist.

Seda sa ju tahad?

Kardan aga, et need, kelle suguvõsas on poegi ja tütreid sugupõlv sugupõlve järel nagu poolearulisi nüpeldatud, ongi jäänud poolearulisteks. Laps kujuneb selliseks, nagu sa teda näed. Ja kui ikka usud, et tänu löömisele sai sinust inimene, on loogiline, et tahad ka oma tillukesed kurjategijad inimesteks peksta.