Psühhoterapeut: Leinale tuleb anda oma elus ruumi

 (8)
Psühhoterapeut: Leinale tuleb anda oma elus ruumi
Scanpix

“Jah, ma kardan surma, sest töö on õpetanud mõistma elu haprust,” tõdeb psühhoterapeut Maire Riis, kes pisarate, ahastuse ja kaotusvaluga igapäevaselt kokku puutub. Kolleegide poolt parimaks nimetatud leinanõustaja austab leinajaid väga: "Nad on õpetanud, et leinaga edasi elada on võimalik.”

Võib vaid aimata, millised on Maire unenäod. "Töö mõjutab muidugi. Surm ei ole abstraktne, see puudutab ju elusolendeid. Ning teadmatus hirmutab. Kuid ma olen õppinud taluma ja toime tulema."
Maire rõhutab just neid viimaseid sõnu, sest oma töös ei kasuta leinanõustajad kunagi väljendit "saame üle".

"Leinast ei saada üle. Leinaga peab õppima elama. See tähendab, et südames on koht, mis võib haiget teha. Kuid leinajal ei saa elu elamata jääda," sõnab Riis ja selgitab: "Lein kaasneb millegagi, järgneb kaotusele - algul püütakse infolünki täita, lõpuks on see osa me eluloost."

Maire Riis võrdleb seda teekonda tormisel merel seilamisega - küsimusi on palju, vastuseid sageli üldse mitte. Mida sa sellisel juhul soovitad? Seda ei tee ka leinanõustajad, pigem arutatakse lihtsalt erinevaid variante. Siinkohal tsiteerib ta Earl Crollmani:

"Aeg on neutraalne. See, mida me selles teeme, on oluline."

Leinal on oma kulgemine ja palju tegureid. Neist kõige helgem on faas, mil leinaja näeb tulevikku, tema elul on jälle mõte ja juhtunu on osa tema eluloost.

Kuidas leinajat toetada?

Toetuse andmine on segadusttekitav, sest me ei tea, mida öelda ja kuidas. Vahel teeme seepärast koguni näo nagu polekski midagi juhtunud.
Ent kuidas siis ikkagi? Lihtne vastus on: äärmused ei too head. Näiteks on sobimatu tõdeda: "Oli mis oli, elu läheb edasi". Sest nii ei anta leinale ruumi.

Lein ei ole nakkav

Kindlasti tuleb olla tolerantne. Ka tõrjuvate reaktsioonide korral.
Oma segadusest ja tunnetestki on hea rääkida. Näiteks: "Tahan sulle tuge pakkuda, kuid ma ei tea mida öelda" või "Tahan sulle midagi öelda, kuid ma ei tea mida".

Soovin sulle piisavalt päikest, mis hoiaks su mõtted õigel teel.
Soovin sulle piisavalt vihma, et õpiksid nautima päikest.
Soovin sulle piisavalt armastust, mis hoiaks su meeled erksad.
Soovin sulle piisavalt valu, et väiksemgi rõõm muutuks suureks ja ehtsaks.
Soovin sulle piisavalt saavutusi, mis rahuldaksid su tahtmised.
Soovin sulle piisavalt kaotusi, et õpiksid hindama seda, mis sul on.
Soovin sulle piisavalt kohtumisi, mis aitaksid üle saada lõplikest lahkumistest

Kuidas leinajana toetust küsida?

Toetuse küsimine on keeruline ja vahel alandavgi, sest kardetakse haletsust. Vahel ei lase leinaja endale kedagi ligi. Öeldakse küll, et ära jäta end üksi, ent ka üksiolemist on vaja.

MIDA TEHA:

  • Oluline on avatud ja aus suhtlemine.
  • Paljud surmaga seotud tseremooniad ja rituaalid aitavad meil aru saada sellest, mis on juhtunud.
  • Säilitage igapäevane rutiin. See aitab hoida turvalisust surmajuhtumi läbi ebaturvaliseks muutunud maailmas.

SULGUMINE: Vahel tuleb inimene lihtsalt rahule jätta. Vahel kulub leinajal tohutult energiat ainuüksi argipäeva elamiseks. Kui välditakse aga kõike, siis võib peagi hakata reageerima ka organism. Et aidata, tuleb ennekõike selgeks mõelda oma roll leinaja jaoks ja leinaja suhe juhtunuga ning seejärel jätkata eelnevat suhtlemismalli. Näiteks kui leinas sulguv on armastatu, siis jaga oma muret ja räägi oma tunnetest.

Indiaani Palve
Kui ma suren, nuta mu pärast natuke.
Mõtle mulle vahel, aga mitte liiga palju.
Mõtle minust nüüd ja jälle nagu ma oleksin elus.
Vahest on ju hea meenutada, aga mitte liiga pikalt.
Luba mul olla rahus ja mina luban olla rahus sinul.
Ja niikaua, kuni sa elad, olgu su mõtted elavaga.

Maire Riis usub headusse: "Inimesed meie kõrval tahavad tegelikult aidata... kolleegid, naabrid, tuttavad. Kui aga inimene on tõesti kõigest ära lõigatud, siis on olemas sotsiaalabi, ohvriabi, hingehoidjad ehk kirikuõpetajad. Ka kriisiabikeskused. Mõnele on suureks abiks ka erinevad tugigrupid (vt. lähemalt linke)."

Alati on keegi, kes hoolib. Ta tuleb vaid üles leida.

Lein on iga leinaja puhul oma nägu. "Kõik leinad on erinevad ja oma roll on sellelgi, mida ja keda leinatakse," kinnitab Maire Riis ja jätkab: "igal on oma moodus, vajadused ja jõuvarud - mõni kanaliseerib leina töösse või aiamaasse, mõni on reageerib väga tugevalt. Mõnel lihtsalt ei tulegi pisaraid, ehkki ta tahaks väga-väga nutta."

Leina raskendab traumaatiline asjaolu: Näiteks pealtnägemine või õnnetuses osalemine. Sellisel juhul on leinajaga kontakti saamine ja juhtunust rääkimine palju keerulisem. Unenägudes peegeldub see õudusena ja on hirm uinuda. Samas nn puhatas leinas on unenäod pigem lohutavad ja igatsevad.

LAPS VAJAB ABI, kui

  • ta pole võimeline rääkima surnud inimesest;
  • tema käitumine muutub märgatavalt ja mõjutab negatiivselt suhteid oluliste täiskasvanutega;
  • tal püsib ebaharilik rahutus, ärevus, hirm, mure;
  • ta on tõmbunud endasse ja hoidub sõpradest ning varem huvipakkunud tegevusest;
  • tema õppimine halveneb;
  • ta räägib seosetut juttu.

Kui täiskasvanu suudab leinas ehk lihtsamini luua uue lähedussuhte, siis lapsed jäävad oma leinaga sageli üksi. Vahel koguni vanemate heatahtlikkusest tingituna. Näiteks kui peres sureb lemmikloom, siis püütakse kiiresti uus soetada. See pole õige, sest me peame jätma leinale ruumi ja õpetama lapsele kaotusega toimetulemist ning seda isegi õppima.

Kurbus ei ole ohtlik. Ärge peljake mäletada - ta oli ju tähtis!

LAPSE LEIN:

  • Vältige segadust - rääkige tõtt, vältige valet. Valetades te last ei säästa. Laps võib veel rohkem haiget saada.
  • Leevendage lapse süütundeid ja hirme oma või teiste pereliikmete võimaliku surma pärast.
  • Leinas last aidates rääkige ja püüdke ka laps rääkima saada. Kui te ei oska vastata, võibki talle öelda, et te ei tea. Lapsele tuleb anda aega juhtumi läbitöötamiseks. Vestlused olgu nii pikad kui laps tahab. Enne on hea lapselt küsida, mida ta teab või arvab. Hea on vaadata perekonnaalbumit.
  • Väikesed lapsed väljendavad oma leina ka mängudes. Vanemaid võib see hirmutada, kuid neid mänge tuleb aktsepteerida, sest lapsed teevad mängides ja joonistades sama, mis täiskasvanud rääkides.

ELU PÄRAST KATASTROOFI
Kuidas edasi elada, kui ühtäkki on surm su ümbert nii palju lähedasi viinud? Kinnita endale, et nüüd on mõõt täis - meiega enam ei juhtu. Luba endale, et teed kõik endast oleneva selleks, et elu jätkuks.
Vanema-lapse suhtes on oluline see, mida lapsevanem lapsele räägib. Loo turvatunne. Kinnita talle, et kaitsed teda ja hoolitsed teie mõlema eest. Mõtesta öeldu ja tõmba ise hirmudele piir vahele.

ENESETAPP
Miks? - jääb vaevama meid aastateks. Ehk ka alatiseks, kui ei ole hüvastijätukirja. Oluline on teadvustada, et sellise tee valinud inimene ei lahkunudu elust, vaid valust. Andmata aru, et see on püsiv lõpp.
Juhtunus tunnevad elavad end sageli süüdi, vahel liigagi. Oluline on aidata leinajal ajas tagasi minna ja küsida juhtunu taustal: mida oleksid teinud teisiti? Nii tekivad mõtetesse uued valikud. Paraku on nii, et isegi siis kui me leiame enda meelest võimaluse, mis võinuks juhtunut ennetada, siis tuleb tunnistada: me ei teadnud...
Kuidas lapsele enesetappu seletada? Teraapias joonistatakse siinkohal lillekesi ja räägitakse nende eest hoolitsemise kaudu lugu lõpuni. Lühidalt: mõtted jäid haigeks. Nii haigeks et, neid ei saanud enam ravida ja peas läks üha pimedamaks, kuni lõpuks jäi haigus peale.

MA AVALDAN KAASTUNNET!
Maire Riisi sõnul on see pisut veider ütlemine, sest avaldatakse meil ju ikka raamatuid või artikleid. Lisaks on see väljend täiesti formaalne: "Vahel ei ole üldse midagi vaja öelda, piisab käepigistusest, kallistusest, puudutusest. Kui aga öelda, siis tulgu see südamest. "

Näidakem oma hoolivust öeldes: "Ma kuulsin, mul on kahju" või "Kas ma saan sind aidata?"

Mida matustel või leinas aga ütlemata jätta?
Aeg parandab haavad
Elu läheb edasi
Te olete veel noored, saate kindlasti veel lapsi
Oh, sa vaeseke, küll sul on ikka raske
Nüüd oled sina perekonnapea (lapsele ei tohi koormat panna)
Ole siis emale/isale toeks

Kui perekonda saabub lein, siis muutub palju. Ent lahkunu ei tohi viia kogu tähelepanu. Elavatelegi peab seda jaguma. Eriti vajavad tähelepanu lapsed, kes on kaotanud näiteks oma õe või venna. Vale oleks ka liigselt hoolitsedes teisi lämmatada. Niisiis tuleb otsida ka leinavalus tasakaalu. Sest surm on osa meie elu loost.

Need armsad, kellest äkki jäime ilma,
on tegelikult alles - meie sees:
nad on nii ligi, et ei torka silma
nii nagu valgus tolmukübemes.
Sest tolmust -
hetkel olulisest tolmust -
on tehtud ka me endi valus kest,
mis veel ei oska olevast ja olnust
( ei tohigi vist?)
leida igavest.
Ei ole kaotust, millega ei harju
siinpoolsuses,
kus algus vajab äärt,
kuid, enda pea peal tundes
surma varju,
nüüd on üks naer
poolt elamist elu väärt. (Leelo Tungal)

KIRJANDUS:
Lugeja soovitus:

Anatoli Nekrassov "Elavad mõtted", kus oli ka peatükk "Elu peale lähedase surma". Paneb mõtlema ning annab ka hingerahu tagasi!

Maire Riisi soovitused:

Atle Dyregrov "Lapse lein"
Astrid Lindgreni "Vennad Lõvisüdamed"
lastekriis.ee
lahendused.net
remember.ee
Noorte enesetapuriskide hindamine

Veel soovitusi:
Lein.ee
Leinaleht
Lapse lein
Nõuanded
Eluliin
Hingehoid